Minu pisike allameetrimees on otsustanud, et kui issi Tallinnas on ja emme teda üksinda kantseldab, siis on ideaalne aeg näidata, milleks kõigeks ta võimeline on.
Eile jõudsime tagasi Saaremaale. Sõit Tallinnast Kuressaarde möödus äärmiselt rahumeelselt. Esimene tund aega vaatas ta autosid ja sõi kanakrõbuskeid, teine tund magas, pool tunnikest jõi rahulikult praami peal oma kõrrejooki ja sõi võileiba. Ülejäänud tund aega sõi ta kooki, avaldas korduvalt soovi kakale minna, veel kooki süüa, õue minna, nannaga kukuu mängu mängida, lehmamultikat vaadata ja mammusid süüa. Koju jõudes oli pisike heas tujus ja otsustasime koos poodi minna.
See ei olnud sugugi mitte esimene kord, kus me Hansuga kahekesi poes käisime, küll aga oli see absoluutselt VIIMANE KORD, kui Hansuga kahekesi poes käisime.
Noorhärra otsustas Auriga uksest sisse astudes, et nüüd tuleb Koidutähte putru minna sööma. Ta oli juba trepile jooksmas, kui sain ta siiski poodi meelitatud. Pärdik ronis kohe oma lastevedurisse, mida lapseori saab enda ees lükata või taga tirida. Tavaliselt on ta seal sees kenasti istunud, kuid seekord mitte. Jõudsime vaevu poeväravatest sisse, kui tüüp juba poole sõidu pealt sealt ennast välja upitas ja piparkookide juurde sööstis. Ta tegi väga valjuhäälseid ja korduvaid ettepanekuid, et neid piparkooke oleks vaja kindlasti osta ja sealsamal poes ka tarbida. Pakkusin talle omalt poolt välja, et äkki ta soovib piparkookide asemel hoopis ise vedurit lükata. Minu ettepanek võeti vastu ja vedur suruti suure hooga vastu müsliriiulit, mille tagajärjel kõik puu-ja juurviljad, mis ma meie ainukesele käru-sõiduvahendile olin ladunud, maha pudenesid. Seejärel tagurdas ta veduri vastu kaasostlejaid ja siis jälle vastu müsliriiulit. Vabandasin kaasostlejate ees ja proovisin vedurijuhti tagasi veduri sisse istuma meelitada. See toimis. Teekonnal müsliriiuli juurest pudruriiulini. Muide, need riiulid on kõrvuti. Nii umbes poolteise meetri kaugusel. Hans arvas, et nüüd tuleb olla väga kiire ja kõikvõimalikud pudrud vedurisse toimetada. Muidu jääb nälga. Peale kolme pakki neljaviljahelbeid ja 2 pakki kaerahelbeid leidis ta endale uue väljundi. Ta nägi lahtisi kaalukomme ja sekund hiljem olid tal käed komme täis, suu naerul ning nähes mind lähenemas, tuuseldas ta oma kommidega minema. Poe teise otsa. Sealt vaatas tagasi, nägi mind tulemas, naeris mulle näkku ja tuiskas riiulite vahele. Oli tükk tegemist, et see allameetrimees sealt üles leida. Paraku reetsid rõõmsad varastamiskilked üsna kiiresti ta asukoha. Tassisin ta kõht krampis kommiriiuli juurde tagasi ning tagastasime kommid. Liikusime vaevaliselt kommidest ohutusse kaugusesse ja lootsin, et ehk ta unustab kommide asukoha. Kui naiivne minust. Niipea, kui ta maha panin, pistis pätt uuesti jooksu, haaras hunniku komme ja pani jälle suvalises suunas ajama. Ahmisin ahastusest õhku ja püüdsin olukorra võimalikult kiirelt likvideerida. Mul oli niiiiii piinlik. Hansul oli niiiiiii lõbus. Unistasin vedurist, kus on trellid ees.
Toppisin naerust lõkerdava põrgulise uuesti vedurisse ja sõitsin võimalikult kiiresti kassasse, et ta vahepeal välja ei jõuaks ronida. Aga härral polnudki tahtmist välja ronida. Härral oli hoopis tahtmine endale ruumi teha ja pudrukarpe vedurist välja loopida. Tahtsin lihtsalt loobuda ja sellest maailmast haihtuda. Kassani jõudes tundsin leevendust oma meeleheitele, kuid jällegi tõdesin oma naiivsuses. Pärdik üritas nüüd kassajärjekorras seistes vedurist väljuda ja kiiruga taas kommivargile naasta. Proovisin teda blokeerida, mille tagajärjel ta lihtsalt poest välja jooksis. Panin asjad kiiruga lindile ja jooksin vaatama, kus ta kihutas. Nägin ühte sarvedega kuju turvaväravate vahel askeldamas ja endale poest mänguklotse virutamas... Ma ei osanud teha muud, kui tegeleda asjadega järjekorras. Läksin kassasse tagasi, maksin oma ostude eest, pakkisin nad kiiruga kotti ja haarasin teepealt käru. Põrguline oli kadunud. Soovides välistada kõige hullema, parklas uitamise, tormasin esimesena välisuste juurde. Klotsivaras seisiski lootusrikkalt välisuste ees, käed umbselt klotse täis ja ootas rahulikult, et uksed avaneksid! Sain ta kahe ukse vahelt kätte tassisin ta klotse tagastama. Pärdikul oli niii naljakas ja ta rõkkas naerust, sest talle pakkus lihtsalt nii suurt naudingut oma ahastavat emmet terroriseerida! Ta sai väga hästi aru, et nii ei tohi teha, sest klotsid tagastas ta suurima hea meelega ja ilmselt ta ei tahtnudki neid nii väga endale saada, kui et ta tahtis lihtsalt mu elu põrguks teha. Toppisin ta kärusse ja palusin tal poele lehvitada ja oma igavene väärikas "tadaa" sellele teha, sest poodi ta enam järgmise viie aasta jooksul kindlasti tagasi ei tule!
