Esimesed pool tundi mängis tibupall ilusasti oma asjadega. Vedas oma nuppe ühest kohast teise. Nupud on sellised väiksed jublakad ühest mängust, mis ma Hansule ilmselgelt liiga varakult kinkisin. Nuppe on kokku 270. Vabandust, oli 270. Eeldatavasti ⅓ neist on kellegi jalanõude sisse puistatud, pottidesse topitud või ootavad Hansu maos järgmist kakabussi. Nupud on Hansu lemmikmänguasjad, ta topib neid igale poole, veab ringi ja siis topib edasi uutesse kohtadesse. Kõik oli väga okei, kuni ta nendega lihtsalt ringi kolistas. Aga siis otsustas ta, et see mäng on igav ja tittedele, tõmbas diivanipadjad laiali ja kallas kõik oma nupud diivani vahele, ronis ise järele ja hakkas nuppe kaheksasse ilmakaarde laiali loopima, ise hüsteeriliselt naerdes. Selleks ajaks, kui ma oma titainkubaatori jalgadele sain, oli juba pooleldi liiga hilja, sest põrandat kattis juba nuppude meri ja tegelane diivani vahel oli oma tegevusest eufoorias. Keelamisest ei ole kasu. Riidlemine on siid tema kõrvadele. Koristama sundimine nagu vesi elevandi selga. Ta lihtsalt ei tee, ei kuula, naerab edasi ja nii on. Talutasin ta siis diivanist võimalikult kaugele, et ise kiiresti nupud diivani vahelt ära võtta ja kaugele kadunud-mänguasjade-maale saata. Tüüp oli 2 sekundi pärast tagasi ja loopis ennastunustavalt nuppe edasi. Mõtlesin alla anda. Aga mulle ei meeldi see laga, mis ta tekitab, nii et tuli prioriteedid paika panna ja kiiresti otsustada, kuidas kõige efektiivsemalt ja väiksemate kahjudega probleemile läheneda. Temaga kaklemise asemel tundus säästvam variant neid pagana nuppe siis lihtsalt ise üles korjata. Käpuli. Kõht vastu maad järel lohisemas. Nupud läksid kapi otsa.
Kui nupupõrgu likvideeritud sai, leidis Hans kiiresti uue tegevuse, nimelt tõi ta välja mingi karbi ja sahistas demonstratiivselt seda mu ees. Sain aru, et tüüp oli sinna endale varunupud pannud, et kui emme ülejäänud ära peidab, siis tal on ikkagi midagi laiali loopida. Olin ennast juba horisontaali sisse seadnud ja ei jaksanud enam üles tulla, et teda takistada ka. Oma nuppudega läks ta kiiresti trepist üles magamistuppa. Mõtlesin, et vahet pole millal ma seda laga koristama asun ja lasin tal 3 min, KÕIGEST 3 MINUTIT tegutseda. Aga süda ei andnud rahu ja läksin siiski suhteliselt kohe üles vaatama, misasja ta seal ikkagi teeb. Ta oli toa ukse ka igaks juhuks kinni tõmmanud, et ikka keegi ta nupusõda segama ei tuleks. Küll aga ta vist ei mäletanud, et ta ei ulatu seestpoolt uuesti lahti tegema. Igal juhul, ust avades vaatas mulle vastu lutt suus ja ennast täispissinud noormees, kes luti vahelt sisistas, Piss tuli! Selgus, et pärdik oli roninud otsejoones voodisse, sealt endale luti suhu haaranud, kõik nupud voodisse laiali keeranud ja siis padja täis pissinud. Ilmselt arvas, et maksab emmele nuppude peitmise eest kätte, aga vahi värki! Täis pissis ta mitte EMME, vaid ISSI padja. Koorisin pärdiku paljaks ja läksin uusi riideid võtma. Selle aja peale oli paljas pätt muidugi jeed tõmmanud ja oli oma uue, laulva potiga teel alla korrusele. Uue poti ostsime spetsiaalselt teisele korrusele selleks, et ma ei peaks koguaeg alla korrusele poti järgi jooksma, aga Hans otsustas, et kui vale padi sai täis pissitud, siis nuhtleb mind teistmoodi.
Mõtlesin, et lähme siis õue. Õudukas!
Kõigepealt läks mingi 20 min, et ma selle alasti ringi patseeriva vurri üldse kätte saaksin. Kui see õnnestus, siis ta vingerdas ja siples nagu üritaks ma talle kõiki maailma köhasiirupeid sisse sööta. Kui ta lõpuks rahunes, siis sain aru, et mu töövõtted suure kõhuga lapse riietamisel on äärmiselt puudulikud ja ma ei leidnud ühtegi asendit, et talle üldse midagi tulemuslikult selga saada. Suure kähmluse käigus sain talle mõned asjad ikka selga enne kui ta uuesti pleku pani. Jooksin tal 10 min kombega järel. Ta peitis ennast lihtsalt ära ja kasutas rämedalt mu aeglast liikumist ja kohmakat trajektoori ära. Lõpuks saime kõik asjad selga, aga jalanõude jalga sikutamine oli paras põrgu. Lasin ta kiiresti õue ja hakkasin iseennast riietama, mis oli vähemalt sama vaevaline. Lõpuks jõudsin täis riietuses garaazi. Laps oli kadunud. Värav õnneks kinni. Naabrinaine tuli oma lapselapsega just siis uudistama, mis me teeme, kui olin meie kokkupakitud vankri õue lohistanud, seda edutult üritanud kokku saada ja lõpuks sellel lihtsalt hange viskasin, ilmselt vandudes. Jeblasin selle totra vankriga kena 10 minutit, naabrinaine hoolikalt nõu andmas. Kui selle paika sain, ilmus ka Hans kuskilt välja ja otsustas, et ta tahab minna hoopis kelguga sõitma. Aga kelguga sõit oleks katastroofi tähendanud, sest ma tean väga hästi ta kavalat plaani. Niipea, kui ta kelku istutud saab, nõuab ta välja-välja-välja-välja, siis oppa-oppa-oppa ja siis veel sadat asja ja siis jookseb lihtsalt minema. Ja mina ei jõua talle lumes järele. Niisiis, tõstsin ta kombetpidi sinna vankrisse, kust ta niisama lihtsalt jalga lasta ei saa, ja tegime poolteist tiguaeglast ringi ümber majade.
Lahtiriietamine oli lihtsam. Natukese aja pärast hakkasime tudile sättima. Enne seda lasin tal veel natuke ringi laamendada ja oma väikse lapse asju ajada. Hans oli kuskilt välja koukinud Martini sõbra sünnipäeva videokasseti! Mõtlesin, et ohoo, võiks päris huvitav olla vaadata :D aga siis avastasime üheskoos, et kodus pole makki, millega seda mängida. Suure vaevaga suutsin teda veenda, et ka terve ülejäänud sahtlitäis kassette ja veel üks sahtlitäis dvd-sid ei ole vaadatavad ja need tuleb sahtlisse tagasi panna. Lõpuks oli kahe-aastane valmis magama minema. Palusin tal pissil ära käia. Meenus, et poti viis ta ju alla. Läksin siis sellele uuele potile ägisedes alla järele. Võtsin poti alt mingi jublaka ära, et ta ikka laulaks ka. Panin Hansu potile ja voila, juba pott lauliski. Aga vait ei jäänud. Pesin selle ära, kuivatasin, panin tagurpidi, proovisin kõike! Pott laulab. Vait ei jää. Viisin siis teise tuppa selle laulma, sest oli ju ometi tudiaeg ja mul polnud aega seda rohkem retsida. Suure surmaga sain talle pidzaama selga ja ta oma voodisse tõstetud. Hansul on veider komme enne magamajäämist emme kõrva nätsutada, jõuliselt ja valusalt. Ta lausa nõuab seda ja on äärmiselt traumeeritud, kui seda ei saa. Luban tal tavaliselt seda maksimaalt siis 10 min vägistada. Igal lapsel omad veidrused eksju. Tõmbasin siis ta võreka enda voodi juurde ja pistsin oma kõrva sealt võre vahelt läbi. Nagu tavaliselt. Mõne aja pärast kuulen, et see nõme pott ikka laulab veel teises toas. Kannatasin mingi aeg nii seda poti jauramist kui kõrvaterrorit ja siis sai kannatus otsa. Hansu oli oma luti vahepeal ära kaotanud ja nõudis nüüd, et ma talle selle üles otsiksin. Jällegi olin kõht ribadel käpuli vastu maad, otsisin ta nõmedat lutti, et ta ometi magama jääks. Lutti polnud. Pott ikka laulis. Tõstsin Hansu voodi seina äärde tagasi ja läksin selle nõmeda potiga jaurama. Tagusin potti, proovisin patareid eemaldada (kruvikeerajata ei saanud), kleepisin kõlari kinni, peksin veelkord, ei midagi. Lõpuks võtsin poti ja viskasin õue, lume sisse. Mängigu seal oma rõvedat pissimeloodiat. Mul sügavalt savi, väärakas pott selline. Kes teeb selliseid potte, mis vait ei jää?
Lähen mina tagasi magamistuppa, Hans on kätte saanud riiuli pealt kõik oma riided, pooled neist põrandale visanud, pooled endale voodisse tirinud ja lõbutses seal nende sees, ise lõkerdades. Eemaldasin riided voodist ja jälle käpuli maas olles korjasin need üles ka maast. Siis kuulen... Kaka, kaka, kaka. Olin sunnitud JÄLLE alla korrusele minema, et teine pott tuua. Panin selle talle voodisse, sest ma enam ei jaksanud teda sealt välja tõsta ja pealegi oleks ta lihtsalt siis minema jooksnud. Loomulikult mingit kakat ega pissi ei tulnud. Mõtlesin, et olgu mis on, lutt tuleb siiski leida, kui ma tahan teda üldse täna tudile saada. Pika otsimise peale leidsin luti madratsi ja lina vahelt. Kuidas ta selle sinna sai, ma ei tea. Ilmselt kättemaksukatse nr 3. 2-1 Hansu kasuks. Lõpuks pärdik uinus, minu kõrv pihus. Ilmselt siis ikka 3-1. Hansu kasuks.
