Martin on Tallinnas esmaspäevast kolmapäeva hilisõhtuni (Kummardus Aviesile, et otsustasid ohutusnõuetele suure kaarega urineerida) ja Hans natuke veel tõbine, mis tähendab, et mul on nüüd piisavalt aega harjutada üksikema rolli kahe lapsega. See on sama intensiivne kui kokaiini ja/või tekiilat konsumeerinud rokipeeru "tantsusammud" Weekendireivil mingi eriti raju lemmikloo saatel.
Ühesõnaga niipea, kui olen silmad lahti kiskunud, nõuab üks sell siputades süüa. Siis selgub, et ta on ennast voodilinani täis pissinud. Lisaks on tal õnnestunud nii süüa, et pool piima on kõik suust mööda lapanud ja enamus väärt kraami on samuti lina peal. Meenub, et see on ju see vahva tumelilla lina, mis korralikult värvi annab. Kui tita on oma kahe-tissi bufee hommikusöögi lõpetanud, ajan ennast püsti ja uurin klaasistunud pilgul voodit ja kalkuleerin omaette, et mis nüüd kõige õigem teha oleks. Eemaldan voodist tita ja panen ta mähkimislauale. Eemaldan ta seljast tumelillaks värvunud tudukombe ja panen pessu. Eemaldan voodilt lina ja märkan, et ka kattemadrats on lillalaiguline. Mõtlen. Mõtlen ikka veel. Saan aru, et ma tegelikult ainult ARVAN, et ma mõtlen, sest ma ei mõtle mitte midagi. Ma lihtsalt vaatan seda kattemadratsit ja unustan ära, et miks ma seda vaatan ja mida ma välja mõtlema pidin. Eemaldun voodist ja panen lina pessu. Vahetan tital mähkme ja panen ta riidesse. Hakkan ootama seda momenti, kui ma KOHVI saan. See on siis, kui tita tudub päevaund. Selgitan: Kahe ärkvel oleva lapse kõrvalt kohvi joomine tähendab seda, et selle valmistamine võtab aega umbes tund ja joomine veel 2 tundi. Jõuan seda 4 korda üles soojendada ja vähemalt 3 korda suhkrut lisada, sest ma olin lihtsalt unustanud, kas ma seda juba tegin või mitte. Lisaks suudaksin ma oma kohvitassi 5 korda ära kaotada..
Jõuan alla. Näen uduselt, et Hans on üleval ja istub mu emaga laua ääres. Nad on jube jutukad. Kuulen vaid monotoonset mõminat. Panen tita käest ja istun maha. Kogun ennast. Tita on jälle öö jooksul 4-5 korda süüa nõudnud, just siis kui ma unenäos mõnusalt Tais beezitan. Ema läheb tööle. Olen kuni päeval 1ni üksinda... Ootan põnevusega, mis saab edasi!
30 esimest minutit kaob mälust. Ilmselt sõin selle aja jooksul putru, sest mu ees seisab tühi taldrik. Edasi tunnen ennast nagu 100 käega krokodill, kelle kõik käed ja jalad on orienteerunud oma laste soovide täitmisele. Neid sajab igast ilmakaarest ja rohkem, kui mu kõrvakarvad suudavad neid vastu võtta. Tavaline meloodia meie kodus:
"Mängida tahan, emme tule mängima"
"Emme, mängida tahan".
"Vääks, vääks, puuks, prääks"
"Abi abi abi abi jaja (vaja)"
"puuks, krooks, väääääks, prrrrssstt" (tita kakab)
"Tita tegi kaka-kaka"
"Lähme vahetame tital mähku ära"
"Ei, tahan kaaaa kakale"
"väääks, vääks, böhääääääää" (tita nutab)
"Lähme käime siis ära, võta püksid maha"
"EI oska"
"Oskad küll"
"Ei oska" vääks vääks
"Oskad küll"
"Ei oska" vääks vääks
"Puuks, krooks, prrrssstttt" (tita kakab veelkord)
"No ma aitan siis"
"PRssssttt" "Puuuks" (Tita ajab toitu välja)
"Ei taha kakale"
"Väääks,vääks vääks"
"Süüa tahan"
"Juua tahan"
"Tita kaissu tahan"
"Teed tahan juua"
"Mett ka sisse"
"Ei taha teed juua"
"Mahla tahan"
"Makarooni tahan"
"Emme makarooni tahan"
TIta: "Sülle tahan", "mängida tahan", "kõhuli tahan", "uut mähkut tahan"
"Pissile tahan. Abi vaja."
"Emme kaka tuli...."
Mu kõrvad hakkasid oksele ja järgmised 10 min ei kuulnud ma midagi.
Järg kadus...
Resume..
Helid mu peas lihtsalt sulanduvad ühte ja mõtlen, et kuidas ma söögi valmis jõuan, kui selgub tõsiasi, et külmkapis on ainult moosi, ketsupit, leivajuuretist, tühi juustupakk, veel pumba sees olev rinnapiim, hallitanud ingver, mädanev suvikõrvits ja jumal-teab-kui-kaua-seal-olnud hapukapsas. Great! Teeb siis keedu hapukapsast väikse riivitud juustupaki ja tissipiima kastmega. Peale saab panna moosi ja ketsupit. Olen kindel, et Hansule maitseb. Poodiminek on absoluutselt välistatud. Nagu olen eelnevalt siin kirjutanud, on see ettevõtmine ka ühe lapsega päris traumeeriv kogemus. Kahega aga täiesti võimatu, sest sajakäelisest krokodillist on alles ainult 2 käeline zombie. Ülejäänud 98 kätt lihtsalt viskasid sussid püsti ja kukkusid küljest ära. Need kaks kätt ei suuda lükata tita vankrit, poekäru ja vajadusel Hansu taltsutada. Seega ootan ema, et õhtul poodi minna. Teen Hansule makarooooooni, mida kapist leian. Ise niikui nii süüa ei jõua.
Makarooooonid valmis, pean keldrisse hiilima, et tuli alla teha. Et toas soe oleks. Peidan tita kõrgele hälli, et Hans talle kogemata peale ei istu-astu-jookse ega mänguautoga temaga "avariid" ei mängi. Torman alla. Kuulen, kuidas üleval Hansu seinaga "avariid" mängib, tita kisab, tal on ilmselt kõht tühi. Pole midagi teha, tuli tuleb alla saada. Teen nii kiiresti kui võimalik ja lähen titat toitma.
Tavaline tita toitmine näeb välja nii:
Lähme üles tuppa, Hans tuleb ka vaatama, mis tähendab, et ta ronib mu otsa ja mina pean teda ühe käega tagasi lükkama, et ta titale peale ei kukuks. Siis ta tüdineb, läheb toob endale teisest toast tooli, ronib sinna otsa ja võtab ülalt sahtli pealt tita silmatilgad. Ignoreerib kõiki keelde. Teeb selle irnudes lahti ja kaob endale neid silma toppides teise tuppa. Katkestan söötmise ja lähen katkestan tema tegevuse. Tita loomulikult vihastab ja kukub kisama. Hans irnub. Jätkan söötmist. Hans otsustab minna trepist alla välisukse juurde. Mõtlen kiiresti, kas välisuks võib lahti olla, katkestan uuesti söötmise, et minna alla kontrollima. Uks oli lahti. Tulen tagasi. Tita loomulikult karjub. Jätkan söötmist, Hans jätkab terroriseerimist. Võtab uuesti oma tooli, et ulatuda issi kelladeni (käekelladeni siiski). Võtab sealt kõige kallima, viskab selle maha ja jookseb minema. Tuleb tagasi võtab minu päikeseprillid, paneb ette, naerab, kõnnib nendega ringi, viskab maha ja natukese aja pärast astub neile peale. Kogemata. Tita on ilmselgelt traumeeritud, et tema püha söömistoimingut häiriti ja otsustab ülejäänud ärkveloleku aja topelt tähelepanu nõuda...
Selgub, et tule tegemine oli enne ebaõnnestunud. Mõtlen. 5 min hiljem, kui avastan ennast tühja pilguga aknast välja vaatamast, jätkan mõtlemist. Mõtlen siis välja, et ootan ema ära ja teen siis tule alla. Mõistlik mõte. Kirjutan üles, et teinekord ei peaks jälle seda ise välja mõtlema. Vaatan kööki ja köök vaatab mind. Ta irnub mu üle oma leivapuruse põranda, mustade lusikahunnikute, rasvaste kätujälgede ja lagas lauaga. Irnuks vastu, aga unustasin juba ära, et kööki vaatasin.
Lisaks pilte, aga unustasin neid teha.
Lisaks pilte, aga unustasin neid teha.
Kell saab 1. Titale süüa, tita tudile, KOHVI! KOHVI KOHVI KOHVI!
Elu läheb ilusaks. Taastub tänulikkus, et saan olla oma kahe kõige armsama ja vahvama prääniku ori!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar