Näide nr 1
Lähen poodi. Vaatan, et juust on soodukas. Tahaks juustu! Võiku peale näiteks. Ja siis läheb lahti, overanalyzing to the max... . Kas juustu peaks üldse sööma? Juust on piimatoode, vaesed lehmad. Meenuvad kaadrid ja jutud sellest, kuidas lehmadest piim kätte saadakse. Põhimõtteliselt petetakse vaeseid loomi mõtlema (mis aineid või meetodeid kasutades, seda ma ei tea), et nad on äsja sünnitanud. How horrible!!! Kui lehm arvab, et ta on just sünnitanud, peaks tal ju teoreetiliselt väike vasikas olema, kellele tuleb tissi anda ehk siis lehm hakkab piima tootma. Aga vahi värki, vasikat pole ega tule. Tulevad ainult mingid nisamootorid, mis mitu korda päevas lehma tühjaks tõmbavad. Ühesõnaga, siis mõtlen, et vaat kui jube, kui minule tehtaks nii totaalne ajuloputus, et ma suudaksin lambist hakata piima tootma ja oleks ju päris kentsakas, kui siis pandaks mulle veel mingi masin külge, tõmmatakse piim välja ja tehakse sellest näiteks juustu. Ja siis viiakse see lehmadele, söögiks. Võiku peale. Ikka võrdlemisi totter ju, kuidas me arvame, et lehmad peaksid meile piima tootma. Lisaks tean veel seda, et juustu valmistamiseks läheb vaja laapi. Vikipeedia ütleb, et traditsiooniliselt valmistatakse laapi tapale viidavate vasikate mao limaskestast. Fun, isn't it? Ühesõnaga, minu juustuhimu pärast terroriseeritakse 1 lehma nibusid ja tapetakse vähemalt 1 vasikas. VASIKAS! See on ju lehmabeebi! Ja siis mõtlen, et minu juustuhimu on barbaarne! Mõtlen, et tegelikult ma vist ikka ei taha seda juustu. Pealegi pidi piimarasv veresooni ummistama ja ma vist ei taha neid ummistunud veresooni kah. Ma ei osta seda neetud juustu. #hakkabmõtlemaasendusikohvipeale #juustpolenõrganärvilisteleJärgmine kaader...
Lähen jälle poodi. Vaatan, et ooooo ilusad saapad. Tahaks neid saapaid endale saada. Mõtlen siis sujuvalt välja mõned põhjuseid, miks mul neid vaja on. Olen juba peaaegu iseennast veennud, kui Härra südametunnistust endast märku annab. Mõtlen ja vaatan. Saapad on nahast. Jälle tapan oma ostuga ju mõne looma, kellelt nahk nülitakse. Seda, kuidas seda tehakse, ma ei taha isegi mitte teada, kuid sellegipoolest meenuvad mõned kaadrid mõnest PETA lühifilmist, mida poolkogemata näinud olen. Ühesõnaga, on kas vähem või rohkem vägivaldselt surnud üks loom selleks, et need saapad siia letile jõuaksid. Samas on nahksaapad vastupidavad, see tähendab, et ei pea igal aastal uusi saapaid ostma. Iga saapapaari tootmiseks kasutatakse ka muid resursse, kui saapa materjal. Tootmiseks kulub palju puhast vett, tootmishoonete kütmiseks kasutatakse maavarasid, saabaste tootmisel kasutatakse palju kemikaale (liimid jne), mis satuvad kunagi põhjavette või keskkonda. Kasvõi prügina. Seega on vist targem osta pigem 1 paar saapaid 5-10 aasta jooksul, miite reostada loodust iga-aasta katkiseid saapaid ära visates ja neid endale kaudselt toota lastes.Nüüd vaatan, kus saapad valmistatud on. Itaalias. Mõtlen, et vähemalt pole Made in China, sest siis ilmselt oleks nende saabaste valmistamiseks kasutatud alamakstud lapstööjõudu, mida ma ilmselgelt ei poolda. Ka Itaaliast Eestisse on tunduvalt lühem tee, kui Hiinast. Seega keskkonnareostuse koha pealt on ju alati vastutustundlikum osta asju, mis toodetakse (ja mille tooraine) on sinu elukohale võimalikult lähedal. Mõtlen, et kas Eestis ei valmistata jalanõusid? Vist mitte. Järelikult on Itaalia mulle ilmselt lähim kvaliteetne valik. Siis mõtlen, et kus poest ma need saapad ostan. Kes on poeomanik ja kuhu laekuvad minu saapaostust tekkivad maksud. Tean, et saapapoodi omavad Saaremaal resideeruvad isikud. Eeldan, et nende ettevõte on registreeritud Saaremaale, mis tähendab, et vähemalt mingid maksud laekuvad kodusaarele. Samuti asub pood Saaremaal ja tööd saab seal teha vähemalt 1 noor inimene. Noori on Saaremaale vaja. Töökohti on Saaremaale vaja. Makse on Saaremaale vaja, sest poliitikud regionaalpoliitikast ei huvitu. Selleks peame ise oma otsustega enda regiooni toetama. Ostan saapad. Loodan, et toetan ostuotsusega Saaremaa majandust ja arengut, sest mulle meeldib Saaremaal elada ja ma mulle meeldiks, kui siin oleks noori rohkem. Mitte, et mul vanainimeste vastu midagi oleks. Loodan ka, et saapad peavad kaua vastu ja uusi saapaid ma pikka aega ostma ei pea!
Kaader nr 3 (see läheb veidi lappama)
Ostsin Pärnu laadalt pesupulbri. Eesti toodang, ökoloogiline ja naturaalne. Olen seda ammu tahtnud proovida, kuid ökopoes oli selle hind liiga kõrge. Laadalt sain selle 9 euro eest. See lõhnab imeliselt lavendli järele, mulle meeldib. Kui asusin pesema oma pärdik number ühe jumal-teab-mis plekkidega kaunistatud riideid, ja pärdik number kahe kõiksugu püreeseid, piimaokseseid ja maas püherdamise plekilisi riideid, selgus tõsiasi, et see ökopesupulber ei pole eriti efektiivne. Kuigi ma pole just eriline plekieemaldamise printsess kunagi olnud ja minu pesupesemise tsükkel näeb välja tavapesu-tavapesu-tavapesu ja kui plekk ikka veel ei kao, siis vanish ja viimasena valgendi. Mingite plekkidega eraldi tegelemiseks mul ajumahtu ja kannatust ei ole. Seega ei oska ma nüüd öelda, kas asi on mu oskamatuses pesuprogramme valida või menüüs, mida lastele pakun, või siiski pesupulbris. Niisiis asusin jälle analüüsima, et kuidas selle pesu pesemisega siis lõppude lõpuks asjad on. Kas on mõistlikum osta pesupulber, mis on Eestis toodetud, naturaalne ja igatipidi minu põhimõtete järgi valitud toode, mis küll keskkonda reostab minimaalselt, kuid millega pean pesu mitu korda üle pesema (vett, elektrit ja oma aega raiskama) ning ka siis võibolla suurema tulemuseta; või on targem osta kangem pesuvahend, mis on tõhusam, kuid täis keemiat, millest üks osa jääb riietesse ning ülejäänu reostab vett ja keskkonda? ja nüüd läheb lappama... Või ei peaks üldse pesu pesema, käima ringi plekiliste riietega?
Mõtlen edasi. Oma riideid ma juba ammu ei triigi, või noh, mis nüüd ammu. Pole kunagi triikinudki. Ja ega mind väga häiri kah, olgem ausad. Niikui nii istun esimese 3 minuti jooksul kõik kortsu, kõva mul vaja siis vaja pool tundi vaeva näha, et kõigest 3 minutit sirge välja näha. Ma valetaks, kui väidaks, et minu elus plekkidega riided vähem esineks, kui triikimata riideid. Häbi tunnistada, aga ega ükski puhas asi üle mõne minuti naljalt minu seljas puhas ei seisa ja seda sellepärast, et meie majas KOGUAEG midagi toimub. Siit kaader nii umbes 6 minutist meie segasummasuvilast. Kui meie majas toimub näiteks vaba minut, lähen tõmban kiiresti mõned umbrohud välja. Teen seda paljajalu ja ilma kinnasteta, sest muidu ma oleks ju oma vaba minuti kulutanud jalanõude ja kinnaste otsimisele. Siis selle minuti lõppedes hakkab pärdik number 2 kisama, sest lutt kukkus suust ja see on pisikese inimese elus väga dramaatiline sündmus. Niisiis jooksengi kiiresti titale lutti suhu panema. Noormees otsustab siis, et lutist enam kasu ei ole ja nüüd on vaja ikkagi sülle saada. Võtan ta oma mullaste kätega sülle. Niisiis on pärdik nr 2 riided elegantselt mullaplekilised. Võibolla on seda ka vanker. Siis hüüab pärdik nr 1, et ta tahaks nüüd juua või midagi süüa. Lähen tuppa. Unustan, et mu jalad on sama mullased, kui käed, sest muld oli näiteks märg. Noh, panen siis tita põrandale toimetama ja pärdik nr 1 saab juua. Midagi süüa ta ei saa, sest tita huilgab. Selgub, et tita on minu mullased jalajäljed bodi sisse roomanud ja ilase rea enda teekonnast maha jätnud. Haaran ta sülle, ja avastan et mu käsi lõhnab kehvasti. Mõtlen, et ehk tita ajas piima välja. Pesen käe ära ja mõtlen ikka edasi. Et ei, see polnud oksehais. Aru ma ei saa. Siis vahetan tital süles pooli ja ka teine käsi on nüüd ligane. Jõuab kohale, et tegemist on situatsioon nr 2-ga. Enamus situatsioon number kahte on nüüd minu valge pluusi ja teksade peal. Hingan kergendatult, kui sinna on eelnevalt tekkinud veel mullaplekid! Nüüd vähemalt ei ole mul kahju neid pessu panna ja riideid ära vahetada, sest näen tõesti juba välja nagu 100 smurfi oleks mu peale oksendanud. Olgem ausad, kahe väikelapse emad vaevalt 1-4 plekist ennast heidutada lasevad, aga kui neid on juba seal mitut sorti ja need katavad vähemalt 40% sinu rõivastest, siis tasuks juba mõelda riiete vahetamise peale. Ühesõnaga tahtsin jõuda sinna, et kõik on aksepteerimise küsimus. Kui oleks aksepteeritud ja ühiskonnas täiesti normaalne see, et plekiliste riietega on täiesti okei käia, siis ilmselt ei peaks me kõik poole oma elust mingite riiete pesemisele kulutama! Kas see ei võiks olla trend, et räpased riided on IN? On ju igasuguseid moodsaid veidrusi, no näiteks vaadake lastepoodides müüdavad tatimonstrume, kellel tatt ninast ja keel suust välja voolab! Ja mingi aeg oli popp ärakulunud küünelakk?!? Tulin-just-voodist soengud ja kasimata habemed on ju sama in, kui veiniklaasiga pildid instas! Moes on olnud ka suguhaigused ja näiteks massiivsed parukad, kus all pesitses igasugune fauna ja floora! Pealegi oleks räpaste riiete kandmisel ka sügavam tähendus ja üllas eesmärk - see säästaks keskkonda, aega ja raha! Ma ei tea. Vahel mõtlen nii.
Ei saa ju pissida tiiki, kus sa ise ujud. Millegipärast me kõik seda teeme, kes vähem, kes rohkem. Paljud meist lihtsalt ei taha seda tunnistada või mõelda nende asjade peale, sest nii on ju lihtsam elada. Mõtleme, et ahh, mis see muudab, kui mina vastutustundlikumalt elan. Aga see muudab palju! Ka kõrb koosneb liivateradest. Pealegi võid olla kellelegi eeskujuks, innustada oma tegevusega teisi või panna neid kasvõi nendest asjadest mõtlema. Ka see on samm edasi. Ja nagu ükskord üks sõber ütles, et vähemalt tead, et oled andnud endast parima, et sinu lapsed ja lapselapsed sinu tekitatud prügi sees elama ei peaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar