Siis, kui issi tennist mängib... Juhtub kodus "asju"

Cast crew:
Martin - abikaasa, kes läheb tennist mängima. Jätab naise lastega koju.
Emme- meeleheitel koduperenaine, saamatu isend, kohutav kokk
Hans- Kahe-poole aastane uudishimulik ja verbaalselt osav mudilane
Harry - 7 kuune uudishimulik ja valjuhäälne tita


Once upon a time... otsustas Martin viimasel minutil minna tennist mängima. Tulime just Hansuga kunstitunnist, kui ukse peal mulle närviliselt Harry sülle ulatati ja minema tuisati. Nimelt olime me koju hiljaks jäänud. 3 minutit! Sest Hans ei olnud nõus loobuma oma punasest autost, mida ta kunstitunnis hoolega plastiliiniga kattis. Lisainformatsioonina sain teada, et Harry on ka söömata.

Kell oli 18.00. Mõtlesin, et teen siis süüa. Külmkapist jõllitas mulle otsa mingi suur sealiha soolikas (Also known as sisefilee). Kuivõrd ma pole suurem lihakokk, piidlesin edasi ja leidsin sealt ka Halloumi juustu ja suvikõrvitsa. Mõtlesin, et improviseerin. Harry hakkas seletama, taipasin üsna kiiresti, mis ta jutu point oli. Ta oli ju söömata! Võtsin ta siis enda juurde maha istuma ja lõikasin talle kiiresti ühe tüki suvikõrvitsat, las järab siis. Harryt see maitsetu jupp ei rahuldanud ning loomulikult elas ta oma rahulolematuse selle tüki juurvilja peal välja. Tõstsin siis kiiresti oma kausi ja riivi maha, et pakkuda talle kiiret näitemängu "suvikõrvitsa riivimine". Boonusena elas ta oma näljaviha välja ka kausi peal, millesse suvikõrvitsat olin riivinud. Samal ajal leidis Hans laua pealt mingi banaani-shokolaadimaiuse ning oli rõõmsalt juba ühe eksemplari omale lõugade vahele pistnud. Tõstsin selle kiiruga kapi otsa ja andsin märku, et need jäävad sinna nii kauaks, kuni soolane toit söödud saab. Läksin tagasi Harryt lõbustama & riivkõrvitsat kaussi tagasi tõstma. Samal ajal kuulasin, kuidas Hansu oma rahulolematust 10ne saamata jäänud banaanimaiuse pärast iseenda hääle peal välja elas (kuulasin 3min seakisa). Kui Hansul juba kurk kisamisest valus oli, hakkas ta lähemalt uurima, et mis see banaanimaius ikka on:

Hans: Mis see shokolaad on? Mis selle shokolaadi sees on?

Mina: “Mingi möga.

Hans: Mis see möga on?

Mina: ????

Hans: Mis see möga on?

Mina: ??????????

Hans: Kes selle möga tegi? Kus see möga siia sai? Emme, kus see möga sai siia shokolaadi isse?

Mina: Hansu, mine mängima!

Harryt enam see riivimise üritus ei köitnud, sest ta oli teel prügikasti juurde, et selle sisga tutvuda. Tõstsin ta kiiresti söögitooli ja andsin talle tüki õuna. Kus on söök, seal on ka Hans!

Hans: Tahan veel shokolaadi!

Emme: …

Hans: Tahan veel shokolaadi!

Emme: ….

Hans: EMMMEEEEE!!! Veel tahan seda banaanishokolaadi!!!!

Emme: Ei saa, enne pead ära sööma!

Hans: Mis sa süüa teed?

Emme: Pirukat! (Pirukas saab täna meie peres uue tähenduse) 

Hans: Mis see pirukas on?

Emme: Söök! (ka söök saab meie peres täna uue tähenduse)

Hans: Mis see söök on? 

Emme: ??????

Hans: Mis see söök on emmmeee!

Emme: ????......

Paralleeluniversumis tükeldan halloumit suvikõrvitsa sisse ja klopin sinna sisse muna. Mõtlen, et nagu veidi hõre jääb see värk. Miskit oleks veel vaja! Leian mingi 3 nädalat (vb 3 kuud, who knows and who cares) vana lehttaigna jupi külmpakist. Nuusutan. Kõlbab küll. Martinile ei ütle. (Martin ära loe seda). Mu meelest tainas lõhnabki nii. Otsin vormi, sest lubasin ju pirukat teha! Venitan taigna vormi. Vähe on! Vähe on seda tainast. Ainult pool vormi saan kaetud. Leian sügavkülmast veel lehttaignast, murran sealt jupi, see on ju kivikõva! Pole probleemi! Mikrokasse! 30 sekundiks. Millegipärast kaabin ka vormi seest selle toasooja taigna ära ja topin ka selle koos külmunud taignajupiga mikrokasse???? 30 sekundit hiljem on mul kauss poolküpsenud ja poolkülmunud taignamassiga. Sitta kah. Mis see ikka teeb! Mida kiiremini tegutsen, seda kiiremini söök valmis saab. Mätserdan selle smurfipasta sinna vormi põhja ja valan ülejäänud möksi sinna peale (juust, muna, suvikõrvits). Topin ahju. Suvalise kuumusega. 

Mõtlen, et võiks ise nachosid süüa, näiteks! Salaja. Laua all, et lapsed ei näeks ja mu eest neid ära ei sööks. Sest ise küll seda pirukat ei taha vist. Martinile väidaksin käsi südamel, et sõin pirukat ja maitses hästi. Koostist talle ei reedaks. Silmad seoks tal kinni, väidaks, et tegemist on kulinaaria tippsaavutusega Karoniline köögis ja pimedegustatsioon toob paremini maitsed välja. 

Reaaluniversumis seletasin Hansule mis ja kus on pirukas ja vaidlesin teemal “millal uuesti banaanishokolaadi saab". Kui vorm oli ahjus, vorpisin Harryle kiiresti ta hommikuse pudru ülejäägid sisse, sest ütleme nii, et ta oli juba päris rahutuks muutunud ja seda oli ka segipekstud köögist aru saada. See söömine käib meil nii, et kõigepealt lusikas suhu, siis keelega pool toitu välja, siis kiiresti näpud ja põll ka suhu ja siis “Micheal Jakson” all the way, meaning: Need toitu täis näpud jõuavad ülehelikiirusel riietesse, kõrva, ninna, juustesse, KARDINATESSE (need kardinad on nüüd üle-eilne leid meil) ja siis otsast peale. Vahepeal käis Hans uurimas, mis see venna sööb ja mis see puder on. 

Pirukas oli jumala vedel ja Hansu veresuhkur ilmselgelt liiga madal! Tuleb kiiresti tegutseda. Segasin oma pirukat. Segasin kohe nii, et nüüd oli mitte tainas all ja vedel mass peal, vaid kõik segamini… no vahet pole. Kõhus niikui nii läheb segi ju?! Harry juba kisas, ta tahtis vist veel midagi süüa. Lõikasin talle kooritud õuna. Otsustasin oma piruka slash mögina pannil hoopis ära praadida. Teha pannipirukat! Muidu oleksime vist ülehomme süüa saanud. Hans tuli vaatas, et mis ma teen ja kus see pirukas nüüd läheb. Lugesin ta näost tulevikku. Ühesõnaga, ma võin päris kindel olla, et tema seda minu “pirukat” ei söö. Pirukas ja selle konsistensis pettunud Hans läks Harry juurde ja nägi, et tal on õuna. Muidugi tahtis tema ka õuna. Lõikasin talle ka õuna. (Maximumi peal pliit kõrvetas seni mu pirukat põhja). Minut hiljem selgus, et Hans ei tahtnud siiski õuna, sest ta oli selle õuna hoopis Harryle andnud. Aga Hansu õunu ma ei koori, sest tal on rohkem kui 3 täispikkuses hammast. Harry omakorda oli selle rõõmsalt suhu toppinud ja kurku tõmmanud. Kui oma läkastavat pojakese olin ära aidanud ja pliidi juurde tagasi jõudsin, selgus, et Hans siiski tahab õuna, sest ta sõi isukalt maast Harry söögitooli juures umbes kümme korda Harry suust läbikäinud ja korralikult ärailastatud õunatükke.

“Pirukas” sai valmis. See nägi välja nagu …. Nagu smurfi okse! Panin Hansule selle jama kaussi jahtuma ja jäin imet ootama. Kutsusin ta sööma. See asi kausis nägi välja halenaljakas. Võtsin Harry sülle, sest ta oli juba äärmiselt ebarahul seal toolis, pealegi midagi süüa seal enam ei olnud. Samal ajal jõudis Hans juba ampsu võtta ja terve suu ära põletada ja piruka suust tagasi kaussi lasta. Saatsin ta tagasi mängima, kuni toit ära jahtub. Andsin Harryle mingi asja närida, et ta mul süles väänlema ei hakkaks ja annaks mulle 2 minutit rahu, et selle “pirukaga" siiski oraalselt tutvust teha. Harry viskas oma mänguasja maha ja üritas mind hammustada. Hans tuli uuesti sööma, vaatas “Pirukat” ja otsustas, et see talle ikkagi ei maitse. See otsus sündis pärast seda, kui ta oli täpselt 0 lusikatäit seda proovinud. No välja arvatud see tulikuum 10 grammi, mis tal täpselt 2 sekundit suus püsis. Ju see nägi siis lihtsalt nii õõvastav välja, sest see venis! Nimelt oli seal peale vedelate taignatükiklimpide sees veel ka riivjuust. Peale manipuleerimist, meelitamist, ähvardamist, keelitamist andsin alla. Pakkusin viinerit. Ei taha. Pakkusin leiba. Tahan. Võid ka peale tahan! Panin korraks Harry maha, tõin leiva, lõikasin tüki endale ja tüki Hansule. Panin Hansu oma rösterisse, enda oma suhu. Hans kukkus kisama, et miks ma TEMA leiba söön!  Siis vaatas Harry mind sellise näoga, et miks ma TEMA leiba söön ja roomas kiunudes kiiresti mulle sülle. Jõudsin OMA leiva kiiresti alla kugistada. Võtsin Hansu leiva rösterist, määrisin kiiresti või peale ja panin boonusega ka viilu juustu. Samal ajal pistis Harry röökima, ta oli jõudnud ennast tooli najal püsti ajada ja tooli ja laua vahele kinni jääda. Aitasin ta välja ja viisin toolidest eemale. Samal ajal tuli lennuk (Hansu lemmik) ja jooksime Hansuga teise tuppa lennukit vaatama. Harry oli tagasi toolini jõudnud, ennast püsti ajanud ja kui me olime teel tagasi kööki kukkus ta just parasjagu peaga vastu põrandat. Haarasin Harry sülle ja saatsin Hansu tagasi sööma. Panin Harry KORRAKS maha, et Hansule juua tuua. Poolel teel tagasi laua juurde kuulsin, kuidas Harry pissipoti ümber ajas.. Meenus, et Hans oli poole söögi ajal ka pissil käinud…. !!!!!!!!!!

…..

Kell on alles 18.50. Millal Martin tuleb?

Harry toppis mingi hambanühkimise asja endale kurku ja oksendas natuke vaiba peale. Samal ajal trallas ka Hansu kohale ja astus Harry okse sisse. Tassisin nad üles riideid vahetama. Alla tulles mõtlesime, et hakkame siis legodega mängima. Selgus, et pooled legod olid plastiliiniga kaetud. Meenus, kuidas mõni päev tagasi leidsin Harry hoolega plastiliini näost sisse ajamas... Oeh.... 

MILLAL MARTIN TULEB?????