Minu pisike allameetrimees on otsustanud, et kui issi Tallinnas on ja emme teda üksinda kantseldab, siis on ideaalne aeg näidata, milleks kõigeks ta võimeline on.
Eile jõudsime tagasi Saaremaale. Sõit Tallinnast Kuressaarde möödus äärmiselt rahumeelselt. Esimene tund aega vaatas ta autosid ja sõi kanakrõbuskeid, teine tund magas, pool tunnikest jõi rahulikult praami peal oma kõrrejooki ja sõi võileiba. Ülejäänud tund aega sõi ta kooki, avaldas korduvalt soovi kakale minna, veel kooki süüa, õue minna, nannaga kukuu mängu mängida, lehmamultikat vaadata ja mammusid süüa. Koju jõudes oli pisike heas tujus ja otsustasime koos poodi minna.
See ei olnud sugugi mitte esimene kord, kus me Hansuga kahekesi poes käisime, küll aga oli see absoluutselt VIIMANE KORD, kui Hansuga kahekesi poes käisime.
Noorhärra otsustas Auriga uksest sisse astudes, et nüüd tuleb Koidutähte putru minna sööma. Ta oli juba trepile jooksmas, kui sain ta siiski poodi meelitatud. Pärdik ronis kohe oma lastevedurisse, mida lapseori saab enda ees lükata või taga tirida. Tavaliselt on ta seal sees kenasti istunud, kuid seekord mitte. Jõudsime vaevu poeväravatest sisse, kui tüüp juba poole sõidu pealt sealt ennast välja upitas ja piparkookide juurde sööstis. Ta tegi väga valjuhäälseid ja korduvaid ettepanekuid, et neid piparkooke oleks vaja kindlasti osta ja sealsamal poes ka tarbida. Pakkusin talle omalt poolt välja, et äkki ta soovib piparkookide asemel hoopis ise vedurit lükata. Minu ettepanek võeti vastu ja vedur suruti suure hooga vastu müsliriiulit, mille tagajärjel kõik puu-ja juurviljad, mis ma meie ainukesele käru-sõiduvahendile olin ladunud, maha pudenesid. Seejärel tagurdas ta veduri vastu kaasostlejaid ja siis jälle vastu müsliriiulit. Vabandasin kaasostlejate ees ja proovisin vedurijuhti tagasi veduri sisse istuma meelitada. See toimis. Teekonnal müsliriiuli juurest pudruriiulini. Muide, need riiulid on kõrvuti. Nii umbes poolteise meetri kaugusel. Hans arvas, et nüüd tuleb olla väga kiire ja kõikvõimalikud pudrud vedurisse toimetada. Muidu jääb nälga. Peale kolme pakki neljaviljahelbeid ja 2 pakki kaerahelbeid leidis ta endale uue väljundi. Ta nägi lahtisi kaalukomme ja sekund hiljem olid tal käed komme täis, suu naerul ning nähes mind lähenemas, tuuseldas ta oma kommidega minema. Poe teise otsa. Sealt vaatas tagasi, nägi mind tulemas, naeris mulle näkku ja tuiskas riiulite vahele. Oli tükk tegemist, et see allameetrimees sealt üles leida. Paraku reetsid rõõmsad varastamiskilked üsna kiiresti ta asukoha. Tassisin ta kõht krampis kommiriiuli juurde tagasi ning tagastasime kommid. Liikusime vaevaliselt kommidest ohutusse kaugusesse ja lootsin, et ehk ta unustab kommide asukoha. Kui naiivne minust. Niipea, kui ta maha panin, pistis pätt uuesti jooksu, haaras hunniku komme ja pani jälle suvalises suunas ajama. Ahmisin ahastusest õhku ja püüdsin olukorra võimalikult kiirelt likvideerida. Mul oli niiiiii piinlik. Hansul oli niiiiiii lõbus. Unistasin vedurist, kus on trellid ees.
Toppisin naerust lõkerdava põrgulise uuesti vedurisse ja sõitsin võimalikult kiiresti kassasse, et ta vahepeal välja ei jõuaks ronida. Aga härral polnudki tahtmist välja ronida. Härral oli hoopis tahtmine endale ruumi teha ja pudrukarpe vedurist välja loopida. Tahtsin lihtsalt loobuda ja sellest maailmast haihtuda. Kassani jõudes tundsin leevendust oma meeleheitele, kuid jällegi tõdesin oma naiivsuses. Pärdik üritas nüüd kassajärjekorras seistes vedurist väljuda ja kiiruga taas kommivargile naasta. Proovisin teda blokeerida, mille tagajärjel ta lihtsalt poest välja jooksis. Panin asjad kiiruga lindile ja jooksin vaatama, kus ta kihutas. Nägin ühte sarvedega kuju turvaväravate vahel askeldamas ja endale poest mänguklotse virutamas... Ma ei osanud teha muud, kui tegeleda asjadega järjekorras. Läksin kassasse tagasi, maksin oma ostude eest, pakkisin nad kiiruga kotti ja haarasin teepealt käru. Põrguline oli kadunud. Soovides välistada kõige hullema, parklas uitamise, tormasin esimesena välisuste juurde. Klotsivaras seisiski lootusrikkalt välisuste ees, käed umbselt klotse täis ja ootas rahulikult, et uksed avaneksid! Sain ta kahe ukse vahelt kätte tassisin ta klotse tagastama. Pärdikul oli niii naljakas ja ta rõkkas naerust, sest talle pakkus lihtsalt nii suurt naudingut oma ahastavat emmet terroriseerida! Ta sai väga hästi aru, et nii ei tohi teha, sest klotsid tagastas ta suurima hea meelega ja ilmselt ta ei tahtnudki neid nii väga endale saada, kui et ta tahtis lihtsalt mu elu põrguks teha. Toppisin ta kärusse ja palusin tal poele lehvitada ja oma igavene väärikas "tadaa" sellele teha, sest poodi ta enam järgmise viie aasta jooksul kindlasti tagasi ei tule!
teisipäev, 10. november 2015
laupäev, 31. oktoober 2015
Kuidas lõbustada alla kahe-aastast mudilast
Siin on mõned ideed lastevanematele, mida oma lapsega ette võtta, kui automängud on mängitud, seinad täis joonistatud, köök pahupidi pööratud ja riiulid tühjaks tõmmatud.
Sangadega pesukorv umbes 20 min
Aseta oma alla kahe-aastase ette suurem sangadega pesukauss. Üsna pea avastab pärdik, et seda saab pähe toppida ja siis irnudes vastu seina tatsata. Järgmiseks proovib ta sinna sisse ronida. Jälgi nüüd, kuidas mudilane ennast sinna sisse upitab ning üritab siis sangadest kaussi tõsta ise seal samal ajal sees istudes. Ta ei mõista, miks kauss ei liigu, muudab kausis oma asendeid, kukub sellega korduvalt külili ja proovib järjekindlalt edasi, kuni viimaks suurest frustratsioonist undama kukub. Mõne hetke pärast avastab ta, et seal sees saab ka mängida ja ronib kausist välja, et endale sinna head paremat tuua. Minu pärdik näiteks ladus terve hunniku riideid kausi põhja, ronis ise sinna peale istus seal.Istus ja mõtles. Ilmselt kaotas ta seal niimoodi mõtiskledes reaalsustaju ja mõtles, et ta istub tegelikult poti peal ja pissis kõik kausis olevad riided täis. Vähemalt ei kakanud.
Nüüd võta kauss, viska riided pessu, pese oma titt, kauss, tunnista endale, et see polnud siiski kõige parem viis oma lapse meelt lahutada ja otsi lapsele uus tegevus.
Kui su pärdik siiski kaussi ei suuda jätta, siis ole kindel, et ta istub sinna sisse ja nõuab, et teda selles mööda maja ringi tassitakse. Selleks leia mõni abivalmis sugulane, kes pole mudilast ammu näinud ja lase nendel seda teha, tunde :D
Käekott
Ulata pisikesele oma käekott ja lase tal seda rahulikult revideerida. Vaata, kuidas ta välkkiirelt leiab su autovõtmed/puldi ning pistab ukse poole jooksu ise samal ajal meeleheitlikult puldi nuppe vajutades. Kuula, kuidas ta 3 min uksega laamendab ja vaata kuidas su auto õues nagu elektrishokis jõulupuu tulesid vilgutab. Tervita vihaselt naasvat titte, kes ärritunult sõna auto väärkasutab. Püüa talle seletada, et auto tudib, on katki või et auto on kummitus ja haihtus juba ära. Vaata kuidas tüüp frustreerub, jonnib, vingub, väänleb, viskab pikali ja püüab sind alatute võtetega auto poole vedada. Võta võtmed ära ja pista talle uuesti käekott ette. Jälgi, kuidas järgmiseks läheb kaubaks sinu rahakott. Kõigepealt leiab ta sinu paberraha, nätsutab selle imekiiresti kokku, soovi korral ka rebib seda ning topib järelejäänud pabermassi rusikaga takka pekstes su münditaskusse. Väljakukkunud mündid pistab ta diivani vahele. Seejärel urgitseb ta mündid diivani vahelt välja ja pistab siis sinna tagasi. Ta jätkab niikaua, kuni mündid jäädavalt kadunud on. Seejärel leiab su pärdik üles punase huulepulga. Ta proovib sellega värvida oma huuli, ilmselgelt värvib ta mööda. Ta mäkerdab kokku terve oma näo, käed, jalad riided ja suundub diivanile käejäljemustrit katsetama. Kui see kiire ja efektiivne protsess on lõpetatud, jõuab mudilane sinuni, kes sa pool meetrit eemal olles oma telefoni näpid või telekat vaatad, ja üritab sulle sülle ronida. Selle kahe õndsa minuti jooksul, kui sa mõtlesid, et saad natuke omi asju vaadata, on sinu titt jõudnud ennast meikida punase näoga paavianiks, sinu diivanile (veel hullem, sinu ämma diivanile) tekitada rohkelt "veriseid" käpajälgi, kolkida su huulepulga viimsed jäänused põrandale laiaks hävitades selle täielikult, ning tagatipuks ka sinu riided, näo, käed, telefoni, puldi ja kõik muu, mis sinu vahetus läheduses on, oma väikeste armsate puna-rasvaste kätega kokku mäkerdada. Vaata enda ümber, proovi hoomata kahjustuste ulatust ahastu. Sul on selleks põhjust! Nuta kui vaja. Su õnnelik titt ei mõista sind, lepi sellega. Hävita kõik oma huulepulgad ja roni koos titega vanni.
Pesumasin
Õpeta oma last pesumasinasse musta pesu laadima ja puhast sealt eemaldama, nii saad tema kaasabil majapidamistöid teha. Niipea, kui su pisike ennast ära mäkerdab, käsi tal äramäkerdatud riideese ära võtta ja pesumasinasse panna. Enne palu tal see puhtast pesust tühjendada. Vii puhas pesu kuivama ja lase lapsel oma määrdunud riideese masinasse panna. Seejärel lase tal kodurahu huvides ka kuivama pandud esemeid vaikselt kuivati pealt ära tõmmata ja neid uuesti masinasse toppida. Jälgi, kuidas laps asju masinasse paneb ja seejärel need välja tõstab, uuesti sisse paneb ja siis välja võtab. Veendu, et see on ohutu tegevus ja jäta ta rahulikult tegutsema. Mine räägi abikaasaga juttu. 3 min möödudes, kui tekib vaikus, kahtlusta, et ta on pesumasinasse roninud. Minge koos abikaasaga vaatama, kas laps on ehk kodumasinasse kinni jäänud. Võta kindlasti kaasa fotoaparaat. Naera ennast pooleks, kui vaatepilt, mis sulle avaneb, ei olegi kinnijäänud pärdik pesumasinas, vaid puhast pesu täistopitud vetsupott, mille ümber väike tegelane imekiirelt tegutseb. Täna jumalat, et ta polnud jõudnud vett tõmmata ning tõmba kogu pesu vetsupotist välja ja pane tagasi masinasse. Pese oma pesu uuesti läbi. Palu abikaasal paigaldada pesumasin ruumi, kus vetsupotti läheduses pole.
Vann
Tuleta poolkogemata lapsele meelde, et teil on kodus vann. Jälgi, kuidas su laps nänni-nännitades seitsmeahvikiirusel ülesse vannituppa kaob, ennast alasti koorib ja iseseisvalt vanni ronida üritab. Pane vannivesi jooksma ja meelita laps vanni täitumise ajaks vannitoast eemale. Pärast 5 minutit meelitamist tunnista oma lüüasaamist, koori ka ennast paljaks ning roni lapsega vanni. Jälgi, kuidas laps kraani kinni keerab ja pooltühjas vannis mängima asub. Keera kraan lahti tagasi, sest sul on külm tühjas vannis alasti niisama passida. Jälgi, kuidas su laps taas kraani kinni keerab. Anna talle plasttops ja keera kraan lahti tagasi. Näita, et kraanist saab topsi vett lasta ja siis vett vanni kallata. Vaata, kuidas laps vee topsi laseb ja siis selle vannitoa põrandale kallab. Võta tops ära ja lõbusta teda seebiga kuni vann täis on ja keera kraan kinni. Jälgi, kuidas su mudilane kraani uuesti lahti keerab, topsiku järele haarab, selle vett täis laseb ja taas põrandale kallab. Keera kraan uuesti kinni ja selgita lapsele, et vann on täis ja vesi on kuum. Jälgi, kuidas laps sulle topsiga vastu pead virutab ja kraani uuesti lahti keerab. Loobu üritamast. Tõmba vannis vahetevahel kork ära, et vann üle ajama ei hakkaks. Jälgi, kuidas su laps üritab nüüd vannist seebisogast vett juua. Jälgi, kuidas ta ei allu mitte ühelegi keelule. Lõbusta teda intensiivselt järgmised 5 min, et ta tegevuse unustaks ja vannileludega mängiks. Nüüd märka, et vannivesi on jääkülm, sest boiler on ammu tühjaks saanud, kuum vesi ammu otsas ning keera kraan kinni. Roni vannist välja ja proovi ka laps vannist välja tõsta. See ei õnnestu. Tõmba kork ära ja jälgi, kuidas lapsel pole sellest sooja ega külma. Meelita last kummikaruga ja tõsta ta kisa saates välja. Kuivata laps, pane ta riidesse ja saada ohutusse kohta. Kuivata põrandal olev veeuputas, kuivata iseennast ja leia oma riided pesumasinast. Järgmine kord saada laps vanaemaga vanni.
WC
Lase laps 2ks minutiks silmist. Mine otsi ta üles. Leia ta veest ja vetsupaberijuppidest üle ujutatud wc-st vetsupoti harjaga p ennastunustavalt eldikupotti küürimas. Korista segadus ja muretse vannitoale ka väljaspoole lukk.
Lehm
Näita lapsele raamatust lehma. Ütle, et lehm teeb "muu". Näita lapsele ka teisi loomi ja räägi, kuidas nad häälitsevad. Jälgi, kuidas laps keeldub tunnistamast kõiki loomi peale lehma ning pakub ka eeslile, kitsele, hobusele, põdrale ja kõikidele mökkidele häälitsuseks välja "muu". Boonusena näita lapsele telekast ka lehmamultikat (youtube-i vahendusel). Järgmised nädalad kahetse oma tegu, sest igakord kui televiisori sisse lülitad, tuleb su pisike tegelane oma suure pleediga, sätib ennast teleka ette istuma, paneb pleedi peale ja nõuab 1000 korda minutis muumuu muumuutades lehmamultikat. Youtube-s on neid 3, igaüks alla 3 min pikad. Koos lauludega. Ülijagurate laugudega. Su mudilane naudib neist kõiki kolme. Istud hullumiseni teleka ees ja vahetad iga kolme minuti tagant talle multikaid. Investeeri müra summutavatesse kõrvaklappidesse ja konstateeri fakti, et hommikul ärgates ümised esimese asjana ... "Dear mrs cow, dear mrs cow... you give us milk, and milk caramel, and butter that i always eat with bread.. dear mrs cow, you do know how to work". Proovi leida mõni jaburam lugu, mis sind kummitaks. Näiteks Lolololo lollipop. Tunnista, et sa oled peast rase. Ähvarda järgmine kord, kui su abikaasa lehmamultika käima paneb, ta kallihinnaline mölakast aknast alla visata, bensiiniga üle valada ja põlema panna. Perekonna rahu huvides ära seda siiski tee. Hinga 10 korda sisse-välja ja mine mediteeri magamistoas.
Sangadega pesukorv umbes 20 min
Aseta oma alla kahe-aastase ette suurem sangadega pesukauss. Üsna pea avastab pärdik, et seda saab pähe toppida ja siis irnudes vastu seina tatsata. Järgmiseks proovib ta sinna sisse ronida. Jälgi nüüd, kuidas mudilane ennast sinna sisse upitab ning üritab siis sangadest kaussi tõsta ise seal samal ajal sees istudes. Ta ei mõista, miks kauss ei liigu, muudab kausis oma asendeid, kukub sellega korduvalt külili ja proovib järjekindlalt edasi, kuni viimaks suurest frustratsioonist undama kukub. Mõne hetke pärast avastab ta, et seal sees saab ka mängida ja ronib kausist välja, et endale sinna head paremat tuua. Minu pärdik näiteks ladus terve hunniku riideid kausi põhja, ronis ise sinna peale istus seal.Istus ja mõtles. Ilmselt kaotas ta seal niimoodi mõtiskledes reaalsustaju ja mõtles, et ta istub tegelikult poti peal ja pissis kõik kausis olevad riided täis. Vähemalt ei kakanud.
Nüüd võta kauss, viska riided pessu, pese oma titt, kauss, tunnista endale, et see polnud siiski kõige parem viis oma lapse meelt lahutada ja otsi lapsele uus tegevus.
Kui su pärdik siiski kaussi ei suuda jätta, siis ole kindel, et ta istub sinna sisse ja nõuab, et teda selles mööda maja ringi tassitakse. Selleks leia mõni abivalmis sugulane, kes pole mudilast ammu näinud ja lase nendel seda teha, tunde :D
Käekott
Ulata pisikesele oma käekott ja lase tal seda rahulikult revideerida. Vaata, kuidas ta välkkiirelt leiab su autovõtmed/puldi ning pistab ukse poole jooksu ise samal ajal meeleheitlikult puldi nuppe vajutades. Kuula, kuidas ta 3 min uksega laamendab ja vaata kuidas su auto õues nagu elektrishokis jõulupuu tulesid vilgutab. Tervita vihaselt naasvat titte, kes ärritunult sõna auto väärkasutab. Püüa talle seletada, et auto tudib, on katki või et auto on kummitus ja haihtus juba ära. Vaata kuidas tüüp frustreerub, jonnib, vingub, väänleb, viskab pikali ja püüab sind alatute võtetega auto poole vedada. Võta võtmed ära ja pista talle uuesti käekott ette. Jälgi, kuidas järgmiseks läheb kaubaks sinu rahakott. Kõigepealt leiab ta sinu paberraha, nätsutab selle imekiiresti kokku, soovi korral ka rebib seda ning topib järelejäänud pabermassi rusikaga takka pekstes su münditaskusse. Väljakukkunud mündid pistab ta diivani vahele. Seejärel urgitseb ta mündid diivani vahelt välja ja pistab siis sinna tagasi. Ta jätkab niikaua, kuni mündid jäädavalt kadunud on. Seejärel leiab su pärdik üles punase huulepulga. Ta proovib sellega värvida oma huuli, ilmselgelt värvib ta mööda. Ta mäkerdab kokku terve oma näo, käed, jalad riided ja suundub diivanile käejäljemustrit katsetama. Kui see kiire ja efektiivne protsess on lõpetatud, jõuab mudilane sinuni, kes sa pool meetrit eemal olles oma telefoni näpid või telekat vaatad, ja üritab sulle sülle ronida. Selle kahe õndsa minuti jooksul, kui sa mõtlesid, et saad natuke omi asju vaadata, on sinu titt jõudnud ennast meikida punase näoga paavianiks, sinu diivanile (veel hullem, sinu ämma diivanile) tekitada rohkelt "veriseid" käpajälgi, kolkida su huulepulga viimsed jäänused põrandale laiaks hävitades selle täielikult, ning tagatipuks ka sinu riided, näo, käed, telefoni, puldi ja kõik muu, mis sinu vahetus läheduses on, oma väikeste armsate puna-rasvaste kätega kokku mäkerdada. Vaata enda ümber, proovi hoomata kahjustuste ulatust ahastu. Sul on selleks põhjust! Nuta kui vaja. Su õnnelik titt ei mõista sind, lepi sellega. Hävita kõik oma huulepulgad ja roni koos titega vanni.
Pesumasin
Õpeta oma last pesumasinasse musta pesu laadima ja puhast sealt eemaldama, nii saad tema kaasabil majapidamistöid teha. Niipea, kui su pisike ennast ära mäkerdab, käsi tal äramäkerdatud riideese ära võtta ja pesumasinasse panna. Enne palu tal see puhtast pesust tühjendada. Vii puhas pesu kuivama ja lase lapsel oma määrdunud riideese masinasse panna. Seejärel lase tal kodurahu huvides ka kuivama pandud esemeid vaikselt kuivati pealt ära tõmmata ja neid uuesti masinasse toppida. Jälgi, kuidas laps asju masinasse paneb ja seejärel need välja tõstab, uuesti sisse paneb ja siis välja võtab. Veendu, et see on ohutu tegevus ja jäta ta rahulikult tegutsema. Mine räägi abikaasaga juttu. 3 min möödudes, kui tekib vaikus, kahtlusta, et ta on pesumasinasse roninud. Minge koos abikaasaga vaatama, kas laps on ehk kodumasinasse kinni jäänud. Võta kindlasti kaasa fotoaparaat. Naera ennast pooleks, kui vaatepilt, mis sulle avaneb, ei olegi kinnijäänud pärdik pesumasinas, vaid puhast pesu täistopitud vetsupott, mille ümber väike tegelane imekiirelt tegutseb. Täna jumalat, et ta polnud jõudnud vett tõmmata ning tõmba kogu pesu vetsupotist välja ja pane tagasi masinasse. Pese oma pesu uuesti läbi. Palu abikaasal paigaldada pesumasin ruumi, kus vetsupotti läheduses pole.
Vann
Tuleta poolkogemata lapsele meelde, et teil on kodus vann. Jälgi, kuidas su laps nänni-nännitades seitsmeahvikiirusel ülesse vannituppa kaob, ennast alasti koorib ja iseseisvalt vanni ronida üritab. Pane vannivesi jooksma ja meelita laps vanni täitumise ajaks vannitoast eemale. Pärast 5 minutit meelitamist tunnista oma lüüasaamist, koori ka ennast paljaks ning roni lapsega vanni. Jälgi, kuidas laps kraani kinni keerab ja pooltühjas vannis mängima asub. Keera kraan lahti tagasi, sest sul on külm tühjas vannis alasti niisama passida. Jälgi, kuidas su laps taas kraani kinni keerab. Anna talle plasttops ja keera kraan lahti tagasi. Näita, et kraanist saab topsi vett lasta ja siis vett vanni kallata. Vaata, kuidas laps vee topsi laseb ja siis selle vannitoa põrandale kallab. Võta tops ära ja lõbusta teda seebiga kuni vann täis on ja keera kraan kinni. Jälgi, kuidas su mudilane kraani uuesti lahti keerab, topsiku järele haarab, selle vett täis laseb ja taas põrandale kallab. Keera kraan uuesti kinni ja selgita lapsele, et vann on täis ja vesi on kuum. Jälgi, kuidas laps sulle topsiga vastu pead virutab ja kraani uuesti lahti keerab. Loobu üritamast. Tõmba vannis vahetevahel kork ära, et vann üle ajama ei hakkaks. Jälgi, kuidas su laps üritab nüüd vannist seebisogast vett juua. Jälgi, kuidas ta ei allu mitte ühelegi keelule. Lõbusta teda intensiivselt järgmised 5 min, et ta tegevuse unustaks ja vannileludega mängiks. Nüüd märka, et vannivesi on jääkülm, sest boiler on ammu tühjaks saanud, kuum vesi ammu otsas ning keera kraan kinni. Roni vannist välja ja proovi ka laps vannist välja tõsta. See ei õnnestu. Tõmba kork ära ja jälgi, kuidas lapsel pole sellest sooja ega külma. Meelita last kummikaruga ja tõsta ta kisa saates välja. Kuivata laps, pane ta riidesse ja saada ohutusse kohta. Kuivata põrandal olev veeuputas, kuivata iseennast ja leia oma riided pesumasinast. Järgmine kord saada laps vanaemaga vanni.
WC
Lase laps 2ks minutiks silmist. Mine otsi ta üles. Leia ta veest ja vetsupaberijuppidest üle ujutatud wc-st vetsupoti harjaga p ennastunustavalt eldikupotti küürimas. Korista segadus ja muretse vannitoale ka väljaspoole lukk.
Lehm
Näita lapsele raamatust lehma. Ütle, et lehm teeb "muu". Näita lapsele ka teisi loomi ja räägi, kuidas nad häälitsevad. Jälgi, kuidas laps keeldub tunnistamast kõiki loomi peale lehma ning pakub ka eeslile, kitsele, hobusele, põdrale ja kõikidele mökkidele häälitsuseks välja "muu". Boonusena näita lapsele telekast ka lehmamultikat (youtube-i vahendusel). Järgmised nädalad kahetse oma tegu, sest igakord kui televiisori sisse lülitad, tuleb su pisike tegelane oma suure pleediga, sätib ennast teleka ette istuma, paneb pleedi peale ja nõuab 1000 korda minutis muumuu muumuutades lehmamultikat. Youtube-s on neid 3, igaüks alla 3 min pikad. Koos lauludega. Ülijagurate laugudega. Su mudilane naudib neist kõiki kolme. Istud hullumiseni teleka ees ja vahetad iga kolme minuti tagant talle multikaid. Investeeri müra summutavatesse kõrvaklappidesse ja konstateeri fakti, et hommikul ärgates ümised esimese asjana ... "Dear mrs cow, dear mrs cow... you give us milk, and milk caramel, and butter that i always eat with bread.. dear mrs cow, you do know how to work". Proovi leida mõni jaburam lugu, mis sind kummitaks. Näiteks Lolololo lollipop. Tunnista, et sa oled peast rase. Ähvarda järgmine kord, kui su abikaasa lehmamultika käima paneb, ta kallihinnaline mölakast aknast alla visata, bensiiniga üle valada ja põlema panna. Perekonna rahu huvides ära seda siiski tee. Hinga 10 korda sisse-välja ja mine mediteeri magamistoas.
teisipäev, 20. oktoober 2015
Raevutsev rase
Ma olen lihtsalt nii vaimustuses, et tervest Kuressaarest on juba viimased kuu aega üle käinud nagu musttuhat marutaudis metssiga, kes maa alt kartuleid otsivad. Terve linn on lihtsalt litosfääri alumise osani üles songitud. Äärmiselt kaif on igal hommikul lasteaeda sõites leida kolmest kohast tee pealt uusi telliskivi märke, mille tulemusena pead oma unist pead vaevama ja mitmeid kordi uut marsruuti välja nuputama. Kuuldavasti tegeletakse suurejoonelise sonkimisega sellepärast, et kanalisatsioon on valesti ehitatud?! Sellisel juhul pean ma austust avaldama ka inimestele, kes oma tööd teha ei oska ja kelle pärast suur hulk raha nüüd parandustööde alla magama pannakse. Aga ilmselt on sellist mittekvalifitseerunud tööjõudu igal pool, alustagem riigikogust. Suur osa neist on pehmelt öeldes üks suur hunnik paha haisu, mis Toompea kohal hõljub. Juhtusin kogemata kuulama ja vaatama telekast seltsimees Pallingu pagulaste teemalist kõnet riigikogus. Esiteks on seda kõneks nimetada sulaselge patt, sest see hunnik sõnu ei sisaldanud mitte mingit adekvaatset infot ja meenutas kehvalt päheõpitud luuletuse esitamist. Ma ei oska nüüd seisukohta võtta, kas see, mis luuletusele järgnes oli intelligentsem või mitte, aga ilmselt pole sellel tähtsustki. Ühesõnaga sellele järgnes mõnitamisfoorum erinevate opositsioonierakondade poolt. Mõnitamiseks on aega 1 minut per kärss. Tegelikkuses oleks tulnud selle aja sees formuleerida ka oma küsimus, kuid seltsimehed opositsioonist pidasid olulisemaks mõnitada kõigepealt kõnepidajat, siis tema kõnet, siis kõnepidaja erakonda ja lõpuks esitada ka kaks esimest sõna oma küsimusest enne kui kell tilises. Herr Kalle vastused küsimustele olid siis nagu mitte pähe õpitud 100% küsimusega seost mitteomavad luuletused. Siit minu küsimus riigikogule: Mis on nende sisutühjade kõnede eesmärk? Ajada ülikond selga, geelitada juuksed ära ja praktiseerida targa näoga jutlustamist? Ja milline koostöö saab sündida üksteise mõnitamisest? Minu pilgu läbi on riigikogu esiteks korrupeerunud ja teiseks kamp jahimehi, kes sõnasõjas üksteist tapavad ja siis söögiks tarvitavad. Õudne pask. Minge laiali!
Kuivõrd mu rase aju polnud suutnud oma abikaasale 30ndaks sünnipäevaks korralikku kingitust välja mõelda, siis lisasin talle kaardile veel hunniku lubadusi, mida hiljem järelkingina realiseerida plaanisin. Muuhulgas lubasin ma tal meie külmkirstu paigutada 10 kg liha, kui see sinna veel peaks mahtuma; minna ise iga aasta aina ilusamaks ja kuulata ta kaaluhala vähemalt 5 min järjest, 1 kord kuus koos pausidega. Kõige priskem järelkink oli aga kamin, mis ma lubasin talle osta, et see siis meie magamistuppa paigutada. Nimelt Martini sünnipäeval avanes meil võimalus magada toas, kus oli voodi vastas kamin. Armusime mõlemad võimalusse enne magamaminekut ennastunustavalt tuld passida. Niisiis olime väga aktsioonis ja käisime Tallinnas vist kõik kaminapoed läbi, kuni leidsime selle õige. Martin muud ei teinudki, kui tegeles klaasi otsimise, kamina transpordiga, romantikaõhtuks juustude valimise ja muu säärasega. Kamin oli varsti kohal, paigas ja klaas all. Ootasime väga seda õhtut, kui saame õhtul kahekesi kaminatuld vahtida ja voodis juustukuningate juustusid süüa. Siiani ei ole seda õhtut tulnud!
Esimene kord, kui seda kütsime ajas see hullult mingit jama sisse, vaatamata sellele, et tegime väga väikse tule alla, nagu kaasaantud instruktsioonid nõudsid. See tuli oli seal all vaevalt pool tundi ja nägi nii hädine välja, et me ei söandanud oma juustusid isegi külmikust välja võtta. Läksime pettunult magama.
Teinekord otsustasime siis ikka vingema tule teha, aga näed Hans vist tahtis ka meiega koos juustu süüa, sest ta keeldus magama jäämast ja vahtis ka agaralt tuld ise samal ajal sadu kordi oma uusi sõnu "tuli" ja "kuum" korrates. Kui tuli oli kustunud, otsustas ta, et nüüd ei saa ta enam millestki ilma jääda, ilmselt juustusid täna õhtul ei tule ning targem on tudile jääda. Kuivõrd meie kamin on päris võimas, siis oli toas juba selleks ajaks 26 kraadi ja kui oleksime selle nüüd uuesti süüdanud, siis oleksime pidanud kitsejuustu asemel tekilt sulajuustu lakkuma. Põletasime nukralt küünalt ja jäime magama.
Kolmas kord olime targemad, panime Hansu ennem tudile ja alles siis tegime tule alla, milline suurepärane idee, eks. Aga kamin nii ei arvanud ja kukkus segast panema. Tuli lihtsalt ei läinud põlema, selline tunne nagu idioot prooviks jääauku tuld teha. Lõpuks saime mingi kasetohu seal sees põlema, panime kiiresti kaminaukse kinni, ronisime voodisse ja vahtisime kaminas olevat tossu, mille tagant paistis pisike hääbuv tulejoon. Kogu show kestis mingi 2 min ja 15 sekundit. Lihtsalt vaimustav! Mida kaminat. Ma polnud esimesed kolm kuud rasedana ka nii tujukas, kui see hunnik kasutut metalli seal magamistoa nurgas. Kui ta järgmine kord ka koostööd ei tee, siis ma tirin ta oma saare naise kätega sealt seina küljest lahti ja viskan ankast alla. Juustud on vist külmaris ammu hallitama läinud. Tagantjärele mõeldes oleks võinud vist ikka 30 kraadises saun-magamistoas tekilt sulajuustu lakkuda, kui et tossu saatel elust kubisevat juustu sisse ajada ja pärast 3 päeva oksendada.
Neljas katsetus oli siis eile õhtul. Taaskord oli toas külm, me polnud spetsiaalselt isegi keskküttekatelt kütnud, et saaks üleval tuld teha. Mõtlesime siiski enne Hansu magamapanekut tule süüdata, et ei peaks pärast mässama. Aga kamin oli taaskord meie peale vihane, hakkas tossama ja ajas hullult sisse. Hans vahtis terve aja vaikides pealt, kuidas me üksteise tuletegemisoskusi kritiseerisime, peaagu tülli läksime ning kordamööda süütamiskatseid sooritasime. Lõpuks saime tule põlema ja seekord põles tuli korralikult. Hans oli kah kohe väga aktsioonis ja arvas vist, et nüüd ehk saab siis juustu kah ja võttis juba luti suust. Tema lootuskiired kustusid sama kiiresti kui eelmine kord tuli meie kaminas, kui Martin ta teise tuppa tudile viis. Läksin samal ajal juustusid lahti lõikama! Kui laps tudile jäi, jalutasime ootusärevuses magamistuppa, mis oli, üllatus-üllatus, täiesti vingu ja tossu täis. Vihastasin, ropendasin ja ähvardasin kaminat taaskord aknast alla loopida. Otsisin suure vihaga internetist kamina eesti keelse õpetuse, kus oli kirjas, et esimesed korrad tuleb korralikult kütta, et mingi kuradi keskkonnasõbralik lakk, mida kamina peale on pandud, kõvastub alles esimesel korralikul kütmisel ja seega eraldab ka mürgist lõhna, mistõttu tuleb peale kütmist tube õhutada. WTF? Esiteks keskkonnasõbralik ja mürgine? Teiseks täiesti ristivastupidine sellele, mis meie juhised ütlesid. Väga kiiresti sai selgeks, et seal toas me öösel magada ei saa, veel vähem seal mingit juusturomantikat teha. Tegime kiiresti kõikvõimalikud aknad lahti ja marssisime vihaselt toast välja. Võtsime oma juustud, mis ilmselt enam poleks päevagi säilinud ja läksime alla Naabriplikat vaatama. Martin magas öö diivanil ja mina Hansuga kõrvaltoas... Säh sulle romantikat. Ilmselt ei tule seda tuleõhtut juustudega niipea. Esiteks on nüüd juustud otsas ja teiseks puudub mul igasugune soov igal õhtul pettuda ja mõelda, mitu austrit ma oleks saanud näiteks selle raha eest näost sisse ajada.
Kuivõrd mu rase aju polnud suutnud oma abikaasale 30ndaks sünnipäevaks korralikku kingitust välja mõelda, siis lisasin talle kaardile veel hunniku lubadusi, mida hiljem järelkingina realiseerida plaanisin. Muuhulgas lubasin ma tal meie külmkirstu paigutada 10 kg liha, kui see sinna veel peaks mahtuma; minna ise iga aasta aina ilusamaks ja kuulata ta kaaluhala vähemalt 5 min järjest, 1 kord kuus koos pausidega. Kõige priskem järelkink oli aga kamin, mis ma lubasin talle osta, et see siis meie magamistuppa paigutada. Nimelt Martini sünnipäeval avanes meil võimalus magada toas, kus oli voodi vastas kamin. Armusime mõlemad võimalusse enne magamaminekut ennastunustavalt tuld passida. Niisiis olime väga aktsioonis ja käisime Tallinnas vist kõik kaminapoed läbi, kuni leidsime selle õige. Martin muud ei teinudki, kui tegeles klaasi otsimise, kamina transpordiga, romantikaõhtuks juustude valimise ja muu säärasega. Kamin oli varsti kohal, paigas ja klaas all. Ootasime väga seda õhtut, kui saame õhtul kahekesi kaminatuld vahtida ja voodis juustukuningate juustusid süüa. Siiani ei ole seda õhtut tulnud!
Esimene kord, kui seda kütsime ajas see hullult mingit jama sisse, vaatamata sellele, et tegime väga väikse tule alla, nagu kaasaantud instruktsioonid nõudsid. See tuli oli seal all vaevalt pool tundi ja nägi nii hädine välja, et me ei söandanud oma juustusid isegi külmikust välja võtta. Läksime pettunult magama.
Teinekord otsustasime siis ikka vingema tule teha, aga näed Hans vist tahtis ka meiega koos juustu süüa, sest ta keeldus magama jäämast ja vahtis ka agaralt tuld ise samal ajal sadu kordi oma uusi sõnu "tuli" ja "kuum" korrates. Kui tuli oli kustunud, otsustas ta, et nüüd ei saa ta enam millestki ilma jääda, ilmselt juustusid täna õhtul ei tule ning targem on tudile jääda. Kuivõrd meie kamin on päris võimas, siis oli toas juba selleks ajaks 26 kraadi ja kui oleksime selle nüüd uuesti süüdanud, siis oleksime pidanud kitsejuustu asemel tekilt sulajuustu lakkuma. Põletasime nukralt küünalt ja jäime magama.
Kolmas kord olime targemad, panime Hansu ennem tudile ja alles siis tegime tule alla, milline suurepärane idee, eks. Aga kamin nii ei arvanud ja kukkus segast panema. Tuli lihtsalt ei läinud põlema, selline tunne nagu idioot prooviks jääauku tuld teha. Lõpuks saime mingi kasetohu seal sees põlema, panime kiiresti kaminaukse kinni, ronisime voodisse ja vahtisime kaminas olevat tossu, mille tagant paistis pisike hääbuv tulejoon. Kogu show kestis mingi 2 min ja 15 sekundit. Lihtsalt vaimustav! Mida kaminat. Ma polnud esimesed kolm kuud rasedana ka nii tujukas, kui see hunnik kasutut metalli seal magamistoa nurgas. Kui ta järgmine kord ka koostööd ei tee, siis ma tirin ta oma saare naise kätega sealt seina küljest lahti ja viskan ankast alla. Juustud on vist külmaris ammu hallitama läinud. Tagantjärele mõeldes oleks võinud vist ikka 30 kraadises saun-magamistoas tekilt sulajuustu lakkuda, kui et tossu saatel elust kubisevat juustu sisse ajada ja pärast 3 päeva oksendada.
Neljas katsetus oli siis eile õhtul. Taaskord oli toas külm, me polnud spetsiaalselt isegi keskküttekatelt kütnud, et saaks üleval tuld teha. Mõtlesime siiski enne Hansu magamapanekut tule süüdata, et ei peaks pärast mässama. Aga kamin oli taaskord meie peale vihane, hakkas tossama ja ajas hullult sisse. Hans vahtis terve aja vaikides pealt, kuidas me üksteise tuletegemisoskusi kritiseerisime, peaagu tülli läksime ning kordamööda süütamiskatseid sooritasime. Lõpuks saime tule põlema ja seekord põles tuli korralikult. Hans oli kah kohe väga aktsioonis ja arvas vist, et nüüd ehk saab siis juustu kah ja võttis juba luti suust. Tema lootuskiired kustusid sama kiiresti kui eelmine kord tuli meie kaminas, kui Martin ta teise tuppa tudile viis. Läksin samal ajal juustusid lahti lõikama! Kui laps tudile jäi, jalutasime ootusärevuses magamistuppa, mis oli, üllatus-üllatus, täiesti vingu ja tossu täis. Vihastasin, ropendasin ja ähvardasin kaminat taaskord aknast alla loopida. Otsisin suure vihaga internetist kamina eesti keelse õpetuse, kus oli kirjas, et esimesed korrad tuleb korralikult kütta, et mingi kuradi keskkonnasõbralik lakk, mida kamina peale on pandud, kõvastub alles esimesel korralikul kütmisel ja seega eraldab ka mürgist lõhna, mistõttu tuleb peale kütmist tube õhutada. WTF? Esiteks keskkonnasõbralik ja mürgine? Teiseks täiesti ristivastupidine sellele, mis meie juhised ütlesid. Väga kiiresti sai selgeks, et seal toas me öösel magada ei saa, veel vähem seal mingit juusturomantikat teha. Tegime kiiresti kõikvõimalikud aknad lahti ja marssisime vihaselt toast välja. Võtsime oma juustud, mis ilmselt enam poleks päevagi säilinud ja läksime alla Naabriplikat vaatama. Martin magas öö diivanil ja mina Hansuga kõrvaltoas... Säh sulle romantikat. Ilmselt ei tule seda tuleõhtut juustudega niipea. Esiteks on nüüd juustud otsas ja teiseks puudub mul igasugune soov igal õhtul pettuda ja mõelda, mitu austrit ma oleks saanud näiteks selle raha eest näost sisse ajada.
esmaspäev, 12. oktoober 2015
Väikelapse peal toimivad ja mitte nii hästi toimivad ravivõtted tatisõjas
Teatavasti on lasteaed üks suur pisikupesa, sest paljud vanemad toovad sinna oma haigeid või siis poolhaigeid lapsi. Eriti suureks probleemiks on vist selleks "haiguseks" nohu! Ilmselt ei pruugi tatikosega põnn palavikus olla ning tundub muidu igati terve, mistõttu emme-issi vist arvavad, et tatt on tervise loomulik osa ja toovad lapse rõõmsalt sõime. Ma ei oska nüüd öelda, kui nakkav see nohune titaprääks on, aga ilmselt päris ilma pisikuvaba see rohekas-kollane ollus kah pole. Ühesõnaga, ka minu poja rühmas tatsavad ringi nii mõnedki tatised pisipärdikud ja nii ei jäänud temagi sellest toredast võimalusest ilma. Nüüd tatsab ka tema löriseva surround soundi saatel ringi, küll aga kodus, mitte lasteaias. Kui Hans ise leiab, et selline tatitämber talle päris hästi sobib, siis mina nii ei arva. Mind ei eruta mõte põskkoopapõletikust või mõnest hullemast jamast, mis välja ravimata nohu tagajärjel tekkida võib. Seega hakkasin kohe kõiki endale teadaolevaid ravivõimalusi poja peal agaralt katsetama. Ütleme nii, et väikelapsega võib pooled neist rahumeeli ära unustada, sest need väikesed olevused lihtsalt keelduvad sinu meetodeid proovimast.
Näiteks lugesin, et sinepijalavann pidi hea olema. Ma juba kujutan oma vaimusilmas ette, milliseks see üritus kujuneb. Paned ilusasti kausi kuuma vee ja sinepiga valmis, paned pärdiku toolile istuma ja pärdiku jalad vanni. Pärdik on hopsti toolilt püsti, plärtsatab ruumipuudusele vaatamata üleni kaussi, trallab ja plädistab seal nii umbes 30 sekundit, kuni mõistab, et näiteks õhukese nahaga pissimisvahend tulitab. Siis pistab kisama, üritab kolmeahvikiirusel kausist põgeneda, käib koos kausiga kummuli, libiseb siis veel mööda plaatpõrandat kuskile peaga vanni otsa ning siis on tõesti nohu vist viimane asi, mille pärast muretseda. Parem ei proovi.
Samuti ei saa arvestada ka igasuguste aurude tegemisega. Kuidas ma panen oma sipleva olevuse kuskile pliidil oleva kuuma poti kohale, viskan talle rätiku üle pea ja palun tal siis ilusasti sügavalt sisse-välja hingata. Ma isegi ei julge mõtlema hakata, mis siis kõik toimuma hakkaks. Kindlasti ei leia sealt sündmusteahelast tervistavat auru hingamist, vaid rohkelt põletushaavu, kisa ja kiirabi. Tean, et on olemas ka igasugused ihalaatorid, aga ilmselt on ka nendest kasu vaid siis, kui neid sihipäraselt kasutada ja sihipäraselt see aasta ja 9 kuune seda nüüd kindlasti vabatahtlikult ei kasuta. Nii et ka igasugused aurud on välistatud.
Mida siis teha? Kõige esimene asi on õpetada laps nuuskama! Või kas ikka on? Hans oskas ennem suurepäraselt nii öelda nuusata. Olime selle talle selgeks õpetanud. Nüüd aga, kui seda reaalselt vaja läks, ei olnud nuuskamisest haisugi. Ta lihtsalt keeldub, ütleb et ei taha (pudikeeles) ja jookseb minema. Proovisime teda meelitada-keelitada, lõpuks ähvardasime Humeri ninnalaskmisega. Ma ei tea, kas ta mängis lolli või ta tegelikult ka ei saanud aru, et me teda mittenuuskamise korral väikese humeriportsuga ninna kostitame. Kuivõrd öö jooksul oli kogu see tatt, mida ta polnud nõus välja nuuskama kurku ja tont-teab-veel-kuhu kogunenud, siis oli ta hakanud veel köhima, ilmselt selleks, et tatti suu kaudu väljutada. See hirmutas meie issi nii ära, et tatt tuli sealt välja saada, kasvõi vägisi, kasvõi Humeriga. Viimase infolehel oli kirjas, et seda tuleb külili olevale lapsele vastas ninasõõrmesse tilgutada ja lasta siis teisest ninasõõrmest välja voolata. Kõlab nagu see oleks maailma kõige lihtsam asi. No eks proovige järele! Esiteks Hansu külili hoidmisest ei tulnud nüüd küll midagi välja ja võtsime uueks eesmärgiks lihtsalt need tilgad talle ninna saada. Martin hoidis käsi kinni, mina proovisin siis seda väänleva pea küljes olevat nina, õigemini ninaauke tabada. Humer oma teed ninna ei leidnud, aga selle asemel see silma, suhu ja väga võimalik, et ka kõrva. Kisav ja püha viha täis tatine ja nüüd ka humerine pärdik rabeles ennast lahti ja kadus oma väledatel jalgadel silmapiirilt. Õnneks poja raev lahtus kiiresti ja loodan, et ta sai aru, et toimisime nii vaid tema hüvanguks. Niisiis jällegi üks täiesti kasutu ravivõte.
Siiski vaevas mind mõte sellest, et kuhu kõik see tatt tal seespool voolab ja mis see seal edasi teeb. Soov seda plöga ikkagi salfrätikusse, vetsupaberisse või lõppkokkuvõttes ükskõik kuhu väljaspoole tema nina saada oli nii suur, et ühel öösel, kui ta lörisedes jälle ärkas, proovisin teda kõrvarõnga küljes oleva sulekesega nina alt kõditades aevastama ajada. Ei õnnestunud. Martin asus muidugi kohe teisi meetodeid aevastama ajamiseks guugeldama, kuid targemaks me ei saanud ja tatt jälle võitis!
Niisiis, otsustasin proovida võtteid, mis nii väga tema koostöövalmidust ei eeldanud. Näiteks panin voodi kõrvale värsket hakitud küüslauku marli sisse rippuma. Magame Hansuga veel ühes toas, mis tähendab, et ka meie oleme sunnitud küüslauguläpatise sees magama. Selline tunne on, nagu ma oleks kartul, kes istub otsapidi panni peal võis praetud küüslaugu sees ja ootaks, millal ülejäänud köögiviljad mulle peale valatakse. Aga vahet pole. Parem ikka, kui südamevalus lörisevat last kuulata, sest nina teeb see tal tõesti lahti ja hingamise kergemaks. Peale selle, et vahetan küüslaugu igal õhtul uue vastu, olen viimasel kahel ööl tilgutanud Hansu padjale ja pidzaamale teepuuõli, mis ilmselt ka natuke tatti minema peletab.
Õnneks ei vaja ka hanerasva talla alla määrimine väga palju Hansu enda kaasabi, kuid selle eest tahab ta selle potsikult ise korki eemaldada, oma pisikest näppu sinna sisse ajada, salvi võtta, seda suvalisse kohta määrida ja siis uuesti korki peale panna. Ja siis oma tegevust korrata, loendamatu arv kordi.
Ka villaste sokkide jalas hoidmine ei ole ilmvõimatu ja oleme siiani sellega hakkama saanud.
Lisaks joob Hans igal hommikul Actimeli, mille sisse tilgutan D-vitamiini. Kuivõrd olen ise ka c-vitamiini usku, siis purustasin talle ka natuke enda c-vitamiini tablette actimeli sisse. Hans ise vist ei ole väga c-vitamiini usku, sest peale esimest lonksu kallas ta selle lihtsalt endale riiete peale. Ma ei lasknud ennast heidutada ja panin talle seda ka pudru sisse. Puder oli aga tahke ja seda polnud võimalik endale riiete peale kallata. Selle eest oli seda võimalik lihtsalt mitte süüa. Nii ka tehti. Ühesõnaga ostsin talle siis mingid hirmkallid "hea maitsega" värvilised vitamiinikarud, mis peale vitamiinidele sisaldavad ilmselt ka tervet mendelejevi tabelit, aga mis sa hädaga teed. Vähemalt neid ta on nõus sööma, ainult et proovi sa ühega piirduda. Kisa on kohe lahti kui see üks on otsas ja uut ei anta. Annan siis natuke kuivatatud Goij ja mooruspuu marju, mis pidid samuti tervistavalt mõjuma.
Lisaks kogu sellele vitamiinirallile olen ma ka küüslaugu ja sibula usku. Niisiis leidsin külmikust peeneks hakitud toore sibula ja mee segu ning mõtlesin, et proovin, äkki läheb kaubaks. Läks! Kahe suu poolega sõi seda. Mõtlesin, et tõmbab kõhu lahti. Ei tõmmanud. Midagi ei juhtunud. Läksin kohe kööki uut segu tükeldama! Sattusin hasarti ja peenestasin terve sibula, lisasin veel 3 küüslaugu küünt ja valasin meega üle. Järgmine päev enne serveerimist lisasin sellele veel isetehtud astelpajusiirupit. Päeva jooksul sõigi ta isuga kogu selle kupatuse ära. Ootasin hirmuga, et äkki ikka läheb kõht lahti või hakkab valutama või lööb allergia välja, aga ei juhtunud midagi, va 1 meetri raadiuses laiuv haisuaura.
Kuivõrd mind ja mu venda on väiksest peale ravimtaimeteedega ravitud, siis mõtlesin, et paha ei teeks ka üks köhatee. Võtsin sügavkülmast sinna varutud mustsõstralehti, suvel korjatud nurmenukuõisi, saialilli ja raudrohtu ja valasin kuuma vee peale. Loomulikult pidin lisama ka natuke mett, et pärdik oleks nõus seda jooma. Seda jõi ta terve päev ja päris hea meelega.
Käisime täna hommikul ka arsti juures, sest kartsin, et see koleda häälega köhimine küll head ei tähenda. Arst aga arvas, et kopsus küll midagi pole ja et nohu pole tal ka nii väga õudne ja läheb kiiresti üle. Eriti siis, kui last mitte õue viia ja teda soojas hoida. See oli väga kasulik teadmine, sest mina arvasin, et värske õhk teeb ehk lõõrid puhtaks. Seega püsime nüüd toas, ravime edasi ja ootame, kuni tatitõbi üle läheb. Praegu on poja vaatamata kinnisele ninale sama rõõmus nagu alati, va siis, kui emmel isu midagu uut katsetada.
#Lasteaiarõõmud #tatinepärdik
reede, 9. oktoober 2015
Keemia purgis
Minu juuksur soovitas mulle juba ammu oma juukseid üldsegi mitte pesta või teha seda äärmisel vajadusel. Nimelt olevat mu juuksed niigi kuivad ja kui räpaseks nad ikka minna saavad. Kui käed puutuvad päeva jooksul kokku väga erinevate asjadega - kasutame ju pea igaks tegevuseks oma käsi . siis juukseid puutuvad heal juhul kokku vaid mütsi või padjaga. Kui nüüd võrrelda kätepesuks kasutatava tavalise seebi koostisosi ja juuste pesemiseks kasutatava shampooni koostisosi, oleks loogiline järeldus, et meie padi ja müts on oluliselt räpasemad kui näiteks avaliku vetsu ukselink, sest käte puhtaks saamiseks piisab vaid paarist ühendist ning juuste pesemiseks vajame justkui poolt mendelejevi tabelit. Kui võtta kätte esimene ettejuhtuv shampoonipudel ja lugeda selle tagant koostisosade kohta, jääb mulje, nagu juuksed oleksid meie keha kõige räpasem koht, aga ei ole ju nii! Miks me siis mingi ebamäärase vahutava keemiakokteiliga oma juukseid kordi nädalas peaksime kostitama? Ega ei peagi. Mina pesen oma juukseid tavalise kraaniveega ja ei saa väita, et mul juuste asemel keset pead 1 räppa täis rastapats asetseks. Nendeks harvadeks juhtudeks, kui olen juustesse lakki lasknud, kasutan Moshi 100% loodusliku shampooni, mis küll ei vahuta, kuid lõhnab oivaliselt tänu tsitruselistele eeterlikele õlidele, mida see sisaldab. Pealegi on Moshi eesti ettevõte ja eelistan võimaluse korral alati eesti enda toodangut.
Looduslikud variandid juuste eest hoolitsemiseks omavad mitmeid eeliseid - esiteks ei kuhja sa oma juustele kümneid erinevaid kahtlase väärtuse ja toimega ühendeid, mis peale juuste imenduvad mingil määral ka organismi. Teiseks saasta shampooni koostises olevad keemilised ühendid loodust, sest nii uskumatu kui see ka pole, ei ole ka kanalisatsioon must auk, kust kõik lakkab eksisteerimast.
Naturaalseid pesuvahendeid leiab nii apteegist kui koduköögist. Näiteks tuleb meelde, et pead saab pesta ka näiteks muna või õllega. Palsamiks sobivad näiteks mesi, avokaado, oliiviõli jne. Alternatiive leiab internetist küllaga.
Paljud pesevad juukseid sellepärast, et need muutuvad rasvaseks. Rasvaseks muutuvad juuksed aga sellepärast, et nad on shampoonist sõltuvuses - mida rohkem juukseid pesed, seda kiiremini nad rasvaseks lähevad. Minu meelest on seda seletatud sellega, et rasu tekib juustele nende kaitsmiseks ning kui sa seda pidevalt kemikaalidega maha pesed, siis aktiveerid sellega rasunäärmeid, et need rasu uuesti tagasi toodaksid. Katrin Kruusma soovitab ühel internetilehel sellisest sõltuvusest lahtisaamiseks teha kolmenädalas kuuri, mille vältel juukseid üldse ei pesta. Rohkem selle kohta võid lugeda siit: http://www.vastused.ee/loe/ilu-ja-mood/juuksed-soengud/5398/mida-teha-juuksed-lahevad.html.
Iga päevaga püüan enda tarbimiskäitumist keskkonnasõbralikumaks muuta, rohkem ise teha ja lõppkokkuvõttes üldse üleliigset tarbimist elimineerida. Kui võtta ette pooled potsikud vannitoast ja meigikotist ja hakkad nende tegelikku vajadust analüüsima, avastad, et tegelikult saab ka ilma nendeta suurepäraselt hakkama ja soovi neid kasutada on tekitanud uksest-aknast sisse pressiv reklaam. Kena nädalavahetust kõigile :)
Looduslikud variandid juuste eest hoolitsemiseks omavad mitmeid eeliseid - esiteks ei kuhja sa oma juustele kümneid erinevaid kahtlase väärtuse ja toimega ühendeid, mis peale juuste imenduvad mingil määral ka organismi. Teiseks saasta shampooni koostises olevad keemilised ühendid loodust, sest nii uskumatu kui see ka pole, ei ole ka kanalisatsioon must auk, kust kõik lakkab eksisteerimast.
Naturaalseid pesuvahendeid leiab nii apteegist kui koduköögist. Näiteks tuleb meelde, et pead saab pesta ka näiteks muna või õllega. Palsamiks sobivad näiteks mesi, avokaado, oliiviõli jne. Alternatiive leiab internetist küllaga.
Paljud pesevad juukseid sellepärast, et need muutuvad rasvaseks. Rasvaseks muutuvad juuksed aga sellepärast, et nad on shampoonist sõltuvuses - mida rohkem juukseid pesed, seda kiiremini nad rasvaseks lähevad. Minu meelest on seda seletatud sellega, et rasu tekib juustele nende kaitsmiseks ning kui sa seda pidevalt kemikaalidega maha pesed, siis aktiveerid sellega rasunäärmeid, et need rasu uuesti tagasi toodaksid. Katrin Kruusma soovitab ühel internetilehel sellisest sõltuvusest lahtisaamiseks teha kolmenädalas kuuri, mille vältel juukseid üldse ei pesta. Rohkem selle kohta võid lugeda siit: http://www.vastused.ee/loe/ilu-ja-mood/juuksed-soengud/5398/mida-teha-juuksed-lahevad.html.
Iga päevaga püüan enda tarbimiskäitumist keskkonnasõbralikumaks muuta, rohkem ise teha ja lõppkokkuvõttes üldse üleliigset tarbimist elimineerida. Kui võtta ette pooled potsikud vannitoast ja meigikotist ja hakkad nende tegelikku vajadust analüüsima, avastad, et tegelikult saab ka ilma nendeta suurepäraselt hakkama ja soovi neid kasutada on tekitanud uksest-aknast sisse pressiv reklaam. Kena nädalavahetust kõigile :)
neljapäev, 8. oktoober 2015
Koduse emme toimetused aka kuidas vabaneda äädikakärbestest?
Mida teeb üks kodune emme, kelle laps käib lasteaias?
Hommikud algavad meil kell 7.50, kui Hansu ja emme vaikselt muusika saatel üles äratatakse. Issi (Martini) töö on laps kõigepealt potile saada, tähtsad kohad ära pesta ja kikusid harjata. See viimane meenutab küll pigem hambapasta õgimist, kraaniga mängimist ja veega plädistamist. Kui suure kisaga kraani lõpuks kinni saab, ootab all Actimel, millega on pisikest võimalik iga kell ära osta. Seejärel tuleb riietumine ehk see kõige valulikum osa hommikust. Kuigi Hans alustab peale "apta" (Actimeli) joomist "õue" ja "auto" vaheldumisi korrutamist, ei ole talle veel kohale jõudnud, et palja tilliga ei saa neid kohti külastada ning riietumise asemel jookseb irnudes kibekähku ära. Proovi jooksvat last riidesse panna, nagu topiks erutunud kaheksajalale sõrmikuid tundlate otsa.
Kõik eelnev peab mahtuma poole tunni sisse, et jõuda 8.30 lasteaeda, või noh siiamaani pigem autosse ning kui pätt ühes tükis kohale on toimetatud, algab minu aeg. Mõnus!
Kui jätta kõrvale kõik koristamised ja muud kodutööd, siis mul rohkem kohustusi tegelikult polegi. Oma aega olen siiani sisustanud igasugu hoidiste tegemisega, sest avastasin sel aastal esimest korda naturaalmajanduse põnevat maailma ja nii mõnigi seeme kandis ikka vilja ja kasvatas juurikat ka!
Kuivõrd nüüd on saak enamvähem purki saanud ja sügavkülma saanud, olen alustanud muude tegevustega. Näiteks kõikide fotode sorteerimisega, ilmutamise ja albumite koostamisega. Teatavatel ja teadmata põhjustel pole ma väga produktiivne seni olnud. Näiteks pulmad olid meil eelmise aasta augustis, fotod saime vist oktoobris ja aasta aja jooksul pole ma leidnud aega, et nendest valik teha, need välja printida ja albumisse sättida. Jõuab. Samuti olen lubanud alustada joogaga - seda olen iseseisvalt youtub-st teinud kolmel korral 10 minutit. Jõuab. Kõige olulisem minu listis on tegelikult magistritöö kirjutamine, millega ma pole veel "jõudnud" alustada, sest pole veel ju viimane minut, mis motivatsiooni annaks. Aga... Jõuab!
Äädikakärbeste eksperiment
Aga savi need pildid, jooga ja magistritöö, kui mu köök on vallutatud äädikakärbeste poolt, kes hoolega mu äsjapestud akendele oma läbiseeditud soolejääke tühjendavad. Need tuleb hävitada ja mida varem, seda puhtamad aknad ja kindlasti enne kui mu kallis abikaasa Tallinnast koju jõuab ja jälle hommikust õhtuni äädikakärbseid sõimab.
Eelmine aasta läksid kõik mu lõksud vett vedama ja kätte sain vast 5 kärbest, 5 päevaga. Selline kohutav läbikukkumine kannustas mind seekord asja põhjalikumalt ette võtma ning oma eksperimendis kasutasin lausa kolme erinevat lõksu, millest kahe tegemisõpetused leidsin internetist. Kuigi ma tohutult vihkan igasuguse elusa looduse hävitamist, vihkan ma veel rohkem oma akende ülepesemist. Ma ei tapa tavaliselt isegi kärbest või herilast, vaid juhatan ta viisakalt aknast välja, aga need tolgused.. need on nii rumalad ja ei saa aru, et õues on neil parem elu. Seega tuleb ikka lõksud üles panna.
Lõks nr 1 - okei, see oli tegelikult mu enda väljamõeldud lõks. Kõige haledam, aga lihtsamalt teostatavam. See on lihtsalt tass, kus on lonksu jagu koduveini sees. Ööpäeva jooksul on veinis oma magusa lõpu leidnud kõigest 10 kärbest. Selle eest istuvad ülejäänud seal serva peal ja passivad. Ma ei tea, mida nad seal passivad, vaatavad veini ja maigustavad suud? Piinavad ennast ja arutlevad omaekskis, et kas ikka tasub? Kas tõesti äädikakärbestel on mõtlemisvõime? Miks nad sinna nüüd jooma ei lähe ja siis ära ei upu? Karsklased? Ma ei tea, alkovaba oktoober? Ilmselt on äädikakärbsed siiski mingi ajuolluse sündides kaasa saanud! Igaljuhul, mõttetu lõks! Püüab kinni vaid mõtlemisvõimeta ja emotsiooni ajendil tegutsevad mittekarsklased kärbsed.
Lõks nr 2 - Lugesin netist, et äädikakärbsed ei suuda vastu panna õunaäädika lõhnale. Soovitati panna anumasse natuke seda õunaäädikat (mina kasutasin oma megakallist, ökopoest ostetud ja senini kasutamata seisnud ligi 8 eurost õunaäädikat). Seejärel tuli tops sulgeda toidukilega ja teha kilesse mõned augud. Kui suured, seda ma ei tea. Mõtlesin ka ise kaua selle üle järele, sest õpetuses polnud ju kirjas :) #huumor. Lõpuks tegin 3 päris suurt auku ja olen kindel, et mõni on sealt august ka tee välja saanud. Laibaloendus andis aga tunduvalt parema tulemuse kui eelmine lõks. Nimelt ulpis seal 28 täitsa surnud ja 4 poolsurnud kärbest (liigutasid veel). Ringi lendas kile all veel 2 kärbest ja kile küljes oli lömastatud 2 kärbest (ma ei tea, kuidas need sinna said). Kokku siis 36 kärbest!
Lõks nr 3 - purki tuleb panna puuvilja tükk, mina panin pirnisüdame. Peale tuleb teha paberist torbik, mille alumisse otsa tuleb jätta väike pilu, et kärbes sealt sisse saaks, aga välja ei saaks. (No ilmselt lennates pole nii lihtne ennast ülespidi manööverdada? ) Torbik tuleb kinnitada õhukindlalt teibiga. Kuivõrd lõksus puudub uppumisvõimalus või alternatiivne hukkumisvõimalus, siis ühtegi laipa seal purgis ei täheldanud. Elusaid kärbseid tiirutab seal umbes 20. Välja nad sealt vaevalt saavad, aga huvitav, millal nad seal ära surevad? Õhupuudust neil seal pole, süüa kah on. Muid vajadusi saab ilmselt ka rahuldada. Seega siis, kui nad lihtsalt ennast üle söövad ja toidukooma vajuvad? Ehk kaua ma neid seal siis nüüd pidama pean? No eks vaatab. Homme viskan välja. Ilmselt on see kõige humaansem lõks - süüa on, surma ei saa.
Lõpptulemus: 3 lõksu, kinni püütud 76 kärbest. Nendest 38 surnud ja ülejäänud elus. Ma arvan, et Martin on mu kärbsesaagiga rahul ja kauplen endale uue telefoni välja. Tegelikult oli ju tema see müstiline kuju, kes otsustas veepumpa puhastada nii, et lasta kogu vesi sellest välja pursata, otse minu sealsamas vedelenud telefoni peale. Vaatepilt oli muidugi võimas!
KOKKUVÕTE: Parima tulemuse saavutamiseks kasuta kõiki kolme lõksu, siis on tõenäosus, et kärbsed ahvatlusele järele annavad, kõige suurem!
Hommikud algavad meil kell 7.50, kui Hansu ja emme vaikselt muusika saatel üles äratatakse. Issi (Martini) töö on laps kõigepealt potile saada, tähtsad kohad ära pesta ja kikusid harjata. See viimane meenutab küll pigem hambapasta õgimist, kraaniga mängimist ja veega plädistamist. Kui suure kisaga kraani lõpuks kinni saab, ootab all Actimel, millega on pisikest võimalik iga kell ära osta. Seejärel tuleb riietumine ehk see kõige valulikum osa hommikust. Kuigi Hans alustab peale "apta" (Actimeli) joomist "õue" ja "auto" vaheldumisi korrutamist, ei ole talle veel kohale jõudnud, et palja tilliga ei saa neid kohti külastada ning riietumise asemel jookseb irnudes kibekähku ära. Proovi jooksvat last riidesse panna, nagu topiks erutunud kaheksajalale sõrmikuid tundlate otsa.
Kõik eelnev peab mahtuma poole tunni sisse, et jõuda 8.30 lasteaeda, või noh siiamaani pigem autosse ning kui pätt ühes tükis kohale on toimetatud, algab minu aeg. Mõnus!
Kui jätta kõrvale kõik koristamised ja muud kodutööd, siis mul rohkem kohustusi tegelikult polegi. Oma aega olen siiani sisustanud igasugu hoidiste tegemisega, sest avastasin sel aastal esimest korda naturaalmajanduse põnevat maailma ja nii mõnigi seeme kandis ikka vilja ja kasvatas juurikat ka!
Kuivõrd nüüd on saak enamvähem purki saanud ja sügavkülma saanud, olen alustanud muude tegevustega. Näiteks kõikide fotode sorteerimisega, ilmutamise ja albumite koostamisega. Teatavatel ja teadmata põhjustel pole ma väga produktiivne seni olnud. Näiteks pulmad olid meil eelmise aasta augustis, fotod saime vist oktoobris ja aasta aja jooksul pole ma leidnud aega, et nendest valik teha, need välja printida ja albumisse sättida. Jõuab. Samuti olen lubanud alustada joogaga - seda olen iseseisvalt youtub-st teinud kolmel korral 10 minutit. Jõuab. Kõige olulisem minu listis on tegelikult magistritöö kirjutamine, millega ma pole veel "jõudnud" alustada, sest pole veel ju viimane minut, mis motivatsiooni annaks. Aga... Jõuab!
Äädikakärbeste eksperiment
Aga savi need pildid, jooga ja magistritöö, kui mu köök on vallutatud äädikakärbeste poolt, kes hoolega mu äsjapestud akendele oma läbiseeditud soolejääke tühjendavad. Need tuleb hävitada ja mida varem, seda puhtamad aknad ja kindlasti enne kui mu kallis abikaasa Tallinnast koju jõuab ja jälle hommikust õhtuni äädikakärbseid sõimab.
Eelmine aasta läksid kõik mu lõksud vett vedama ja kätte sain vast 5 kärbest, 5 päevaga. Selline kohutav läbikukkumine kannustas mind seekord asja põhjalikumalt ette võtma ning oma eksperimendis kasutasin lausa kolme erinevat lõksu, millest kahe tegemisõpetused leidsin internetist. Kuigi ma tohutult vihkan igasuguse elusa looduse hävitamist, vihkan ma veel rohkem oma akende ülepesemist. Ma ei tapa tavaliselt isegi kärbest või herilast, vaid juhatan ta viisakalt aknast välja, aga need tolgused.. need on nii rumalad ja ei saa aru, et õues on neil parem elu. Seega tuleb ikka lõksud üles panna.
Lõks nr 1 - okei, see oli tegelikult mu enda väljamõeldud lõks. Kõige haledam, aga lihtsamalt teostatavam. See on lihtsalt tass, kus on lonksu jagu koduveini sees. Ööpäeva jooksul on veinis oma magusa lõpu leidnud kõigest 10 kärbest. Selle eest istuvad ülejäänud seal serva peal ja passivad. Ma ei tea, mida nad seal passivad, vaatavad veini ja maigustavad suud? Piinavad ennast ja arutlevad omaekskis, et kas ikka tasub? Kas tõesti äädikakärbestel on mõtlemisvõime? Miks nad sinna nüüd jooma ei lähe ja siis ära ei upu? Karsklased? Ma ei tea, alkovaba oktoober? Ilmselt on äädikakärbsed siiski mingi ajuolluse sündides kaasa saanud! Igaljuhul, mõttetu lõks! Püüab kinni vaid mõtlemisvõimeta ja emotsiooni ajendil tegutsevad mittekarsklased kärbsed.
Lõks nr 2 - Lugesin netist, et äädikakärbsed ei suuda vastu panna õunaäädika lõhnale. Soovitati panna anumasse natuke seda õunaäädikat (mina kasutasin oma megakallist, ökopoest ostetud ja senini kasutamata seisnud ligi 8 eurost õunaäädikat). Seejärel tuli tops sulgeda toidukilega ja teha kilesse mõned augud. Kui suured, seda ma ei tea. Mõtlesin ka ise kaua selle üle järele, sest õpetuses polnud ju kirjas :) #huumor. Lõpuks tegin 3 päris suurt auku ja olen kindel, et mõni on sealt august ka tee välja saanud. Laibaloendus andis aga tunduvalt parema tulemuse kui eelmine lõks. Nimelt ulpis seal 28 täitsa surnud ja 4 poolsurnud kärbest (liigutasid veel). Ringi lendas kile all veel 2 kärbest ja kile küljes oli lömastatud 2 kärbest (ma ei tea, kuidas need sinna said). Kokku siis 36 kärbest!
Lõks nr 3 - purki tuleb panna puuvilja tükk, mina panin pirnisüdame. Peale tuleb teha paberist torbik, mille alumisse otsa tuleb jätta väike pilu, et kärbes sealt sisse saaks, aga välja ei saaks. (No ilmselt lennates pole nii lihtne ennast ülespidi manööverdada? ) Torbik tuleb kinnitada õhukindlalt teibiga. Kuivõrd lõksus puudub uppumisvõimalus või alternatiivne hukkumisvõimalus, siis ühtegi laipa seal purgis ei täheldanud. Elusaid kärbseid tiirutab seal umbes 20. Välja nad sealt vaevalt saavad, aga huvitav, millal nad seal ära surevad? Õhupuudust neil seal pole, süüa kah on. Muid vajadusi saab ilmselt ka rahuldada. Seega siis, kui nad lihtsalt ennast üle söövad ja toidukooma vajuvad? Ehk kaua ma neid seal siis nüüd pidama pean? No eks vaatab. Homme viskan välja. Ilmselt on see kõige humaansem lõks - süüa on, surma ei saa.
Lõpptulemus: 3 lõksu, kinni püütud 76 kärbest. Nendest 38 surnud ja ülejäänud elus. Ma arvan, et Martin on mu kärbsesaagiga rahul ja kauplen endale uue telefoni välja. Tegelikult oli ju tema see müstiline kuju, kes otsustas veepumpa puhastada nii, et lasta kogu vesi sellest välja pursata, otse minu sealsamas vedelenud telefoni peale. Vaatepilt oli muidugi võimas!
KOKKUVÕTE: Parima tulemuse saavutamiseks kasuta kõiki kolme lõksu, siis on tõenäosus, et kärbsed ahvatlusele järele annavad, kõige suurem!
esmaspäev, 5. oktoober 2015
PÄEVIKUPÄTTUSED
Olen terve oma pubeka-ealise elu, pluss natukene pealegi, päevikut pidanud. See tähendab, et mul on neid füüsilised kujul olemas mitu sahtlitäit. Viimane päevik sai vist kirjutatud umbes 7 aastat tagasi ning sellestki pool kuskile suvalistesse wordi dokumentidesse, millest enamus on laokil kuskil kõvakettal või juba hingusele läinud arvutite mälus. Viimasel ajal, kui iseenda mälu on kehvakeseks jäänud, olen neid vanu päevikuid sirvinud, ahminud irnudes õhku või tundnud lugedes meeletut piinlikust. Nii olengi tabanud end kahetsemast, et viimased 7 aastat on dokumenteerimata jäänud. Aga nagu öeldakse, pole kunagi liiga hilja!
Sissejuhatus tehtud, asume asja kallale.
Kes veel ei tea, siis olen hetkel kodune emme, kelle üks laps käib lasteaias ja teine kasvab kõhus. Seega kasvatan hoolega päeva jooksul seda kõhubeebit ja pealelõunal lisaks ka maailma kõige armsamat naerupalli Hansu. Kuivõrd ma tööl ei käi, ja seda veel ilmselt pikka aega, siis hetkel naudin oma taasleitud vaba aega, mis tekkis Hansu lasteaeda minekuga. Täna näiteks sisutasin oma aega hommikul Gospa rasedate vesivõimlemise, saunas vedelemise ja vanade päevikute lugemisega. Kätte sattus pisike roosa raamat, kuhu keskkooli lõpetamisel kõik klassikaaslased mulle mälestuseks väikese loo kirjutasid. Meenusid need lõbusad sigadused, mida kooli ajal korda sai saadetud. No näiteks oli mul oma pättkamraadidega kombeks klassireisidel teisi ohtra hambapastaga terroriseerida (värskendav pasta rändas nii varvaste vahele, ninna, kõrva ja igale poole mujale, kuhu seda panna õnnestus) ning kõik need, kellel olid kummimadratsid kere all, võisid end poole öö ajal leida kõva põranda peal magamast. Lisaks sellele ei pidanud me paljuks õmmelda inimesi pidzaamatpidi magamiskoti külge või praktiseerida oma lihtpistet madratsi kõrvale jäetud riietel kaelaaukude, käiseotste või püksisääre otste kinni õmblemisel. Meie fantaasial ei olnud piire. Ühel klassivennal, kellel oli ülihea karvakasv, raseerisime ühe jala peale triibud - see viha hommikul oli nii meeletu, et keeldusime tunnistamast, et karvaeemaldusprotseduur meie kätetöö oli. Ükskord käisime sõpradega postiljoni mängu mängimas, teinekord veeratasime naabrimehe auto teise maja ette ning tegelesime ohtra "teipimisega".
Aastake vahetusõpilasena USA-s, kus igal võimalusel harrastati sõpradele käru keeramist, avardas tublisti ka minu fantaasiamaailma piire. Näiteks oli seal kombeks käia vetsupaberiga teiste koduaedasid sisse rullimas. Kui "rullimine" liiga üksluiseks muutus, mõeldi välja uusi tegevusi. Näiteks visati ühte koormatäit prügi muudkui ühest aiast teise, süüdati kuivanud koerajunne eesukse taga jne. Näiteks ühe sõbranna auto sai mässitud toidukilesse, teise kapott taignasse polsterdatud ja kolmanda aknad kingaviksiga sõnumeid täis soditud. Kuivõrd minul autot ei olnud, sest olin ju kõigest vahetusõpilane, siis mulle kuidagi "kätte maksta" ei saanud. Vähemalt nii arvasin mina. Ükskord aga, kui ma sõbrannaga shopingult tagasi jõudsin ja oma tuppa astusin, säras see vastu nagu peegel - absoluutselt kõik esemed toas (kaasaarvatud mööbel, sahtlis olevad asjad ja riided) oli mässitud hõbepaberisse. Uskuge või mitte, mul läks 6 tundi, et see kõik üksinda lahti harutada. Aga ega siis väärt kraami (hõbepaberit) pea ära viskama, selle saab näiteks väikesteks mummudeks rullida ja järgmisel hommikul minu toa kallal toimetanud sõbranna autosse vaikselt laiali puistada. Kusjuures hiljem selgus, et meeldiv hõbepaberiaktsioon minu toas oli korraldatud ja sponsoreeritud minu enda vahetuspere poolt, kes leidis, et ma peaksin ka ikka oma "karistuse" saama.
Kuigi mõned pättused läksid võibolla üle piiri, olen ma siiski õnnelik, et sisutasin oma aega just oma fantaasiat välja elades, mitte põõsas salaja alkoholi ja suitsu tarbides, videomänge mängides ja telekast seepe vaadates.
Tellimine:
Postitused (Atom)