Raevutsev rase

Ma olen lihtsalt nii vaimustuses, et tervest Kuressaarest on juba viimased kuu aega üle käinud nagu musttuhat marutaudis metssiga, kes maa alt kartuleid otsivad. Terve linn on lihtsalt litosfääri alumise osani üles songitud. Äärmiselt kaif on igal hommikul lasteaeda sõites leida kolmest kohast tee pealt uusi telliskivi märke, mille tulemusena pead oma unist pead vaevama ja mitmeid kordi uut marsruuti välja nuputama. Kuuldavasti tegeletakse suurejoonelise sonkimisega sellepärast, et kanalisatsioon on valesti ehitatud?! Sellisel juhul pean ma austust avaldama ka inimestele, kes oma tööd teha ei oska ja kelle pärast suur hulk raha nüüd parandustööde alla magama pannakse. Aga ilmselt on sellist mittekvalifitseerunud tööjõudu igal pool, alustagem riigikogust. Suur osa neist on pehmelt öeldes üks suur hunnik paha haisu, mis Toompea kohal hõljub. Juhtusin kogemata kuulama ja vaatama telekast seltsimees Pallingu pagulaste teemalist kõnet riigikogus. Esiteks on seda kõneks nimetada sulaselge patt, sest see hunnik sõnu ei sisaldanud mitte mingit adekvaatset infot ja meenutas kehvalt päheõpitud luuletuse esitamist. Ma ei oska nüüd seisukohta võtta, kas see, mis luuletusele järgnes oli intelligentsem või mitte, aga ilmselt pole sellel tähtsustki. Ühesõnaga sellele järgnes mõnitamisfoorum erinevate opositsioonierakondade poolt. Mõnitamiseks on aega 1 minut per kärss.  Tegelikkuses oleks tulnud selle aja sees formuleerida ka oma küsimus, kuid seltsimehed opositsioonist pidasid olulisemaks mõnitada kõigepealt kõnepidajat, siis tema kõnet, siis kõnepidaja erakonda ja lõpuks esitada ka kaks esimest sõna oma küsimusest enne kui kell tilises. Herr Kalle vastused küsimustele olid siis nagu mitte pähe õpitud 100% küsimusega seost mitteomavad luuletused. Siit minu küsimus riigikogule: Mis on nende sisutühjade kõnede eesmärk? Ajada ülikond selga, geelitada juuksed ära ja praktiseerida targa näoga jutlustamist? Ja milline koostöö saab sündida üksteise mõnitamisest? Minu pilgu läbi on riigikogu esiteks korrupeerunud ja teiseks kamp jahimehi, kes sõnasõjas üksteist tapavad ja siis söögiks tarvitavad. Õudne pask. Minge laiali!



Kuivõrd mu rase aju polnud suutnud oma abikaasale 30ndaks sünnipäevaks korralikku kingitust välja mõelda, siis lisasin talle kaardile veel hunniku lubadusi, mida hiljem järelkingina realiseerida plaanisin. Muuhulgas lubasin ma tal meie külmkirstu paigutada 10 kg liha, kui see sinna veel peaks mahtuma;  minna ise iga aasta aina ilusamaks ja kuulata ta kaaluhala vähemalt 5 min järjest, 1 kord kuus koos pausidega.  Kõige priskem järelkink oli aga kamin, mis ma lubasin talle osta, et see siis meie magamistuppa paigutada. Nimelt Martini sünnipäeval avanes meil võimalus magada toas, kus oli voodi vastas kamin. Armusime mõlemad võimalusse enne magamaminekut ennastunustavalt tuld passida. Niisiis olime väga aktsioonis ja käisime Tallinnas vist kõik kaminapoed läbi, kuni leidsime selle õige. Martin muud ei teinudki, kui tegeles klaasi otsimise, kamina transpordiga, romantikaõhtuks juustude valimise ja muu säärasega. Kamin oli varsti kohal, paigas ja klaas all. Ootasime väga seda õhtut, kui saame õhtul kahekesi kaminatuld vahtida ja voodis juustukuningate juustusid süüa. Siiani ei ole seda õhtut tulnud!

Esimene kord, kui seda kütsime ajas see hullult mingit jama sisse, vaatamata sellele, et tegime väga väikse tule alla, nagu kaasaantud instruktsioonid nõudsid. See tuli oli seal all vaevalt pool tundi ja nägi nii hädine välja, et me ei söandanud oma juustusid isegi külmikust välja võtta. Läksime pettunult magama.

Teinekord otsustasime siis ikka vingema tule teha, aga näed Hans vist tahtis ka meiega koos juustu süüa, sest ta keeldus magama jäämast ja vahtis ka agaralt tuld ise samal ajal sadu kordi oma uusi sõnu  "tuli" ja "kuum" korrates. Kui tuli oli kustunud, otsustas ta, et nüüd ei saa ta enam millestki ilma jääda, ilmselt juustusid täna õhtul ei tule ning targem on tudile jääda. Kuivõrd meie kamin on päris võimas, siis oli toas juba selleks ajaks 26 kraadi ja kui oleksime selle nüüd uuesti süüdanud, siis oleksime pidanud kitsejuustu asemel tekilt sulajuustu lakkuma. Põletasime nukralt küünalt ja jäime magama.

Kolmas kord olime targemad, panime Hansu ennem tudile ja alles siis tegime tule alla, milline suurepärane idee, eks. Aga kamin nii ei arvanud ja kukkus segast panema. Tuli lihtsalt ei läinud põlema, selline tunne nagu idioot prooviks jääauku tuld teha. Lõpuks saime mingi kasetohu seal sees põlema, panime kiiresti kaminaukse kinni, ronisime voodisse ja vahtisime kaminas olevat tossu, mille tagant paistis pisike hääbuv tulejoon. Kogu show kestis mingi 2 min ja 15 sekundit. Lihtsalt vaimustav! Mida kaminat. Ma polnud esimesed kolm kuud rasedana ka nii tujukas, kui see hunnik kasutut metalli seal magamistoa nurgas. Kui ta järgmine kord ka koostööd ei tee, siis ma tirin ta oma saare naise kätega sealt seina küljest lahti ja viskan ankast alla. Juustud on vist külmaris ammu hallitama läinud. Tagantjärele mõeldes oleks võinud vist ikka 30 kraadises saun-magamistoas tekilt sulajuustu lakkuda, kui et tossu saatel elust kubisevat juustu sisse ajada ja pärast 3 päeva oksendada.

Neljas katsetus oli siis eile õhtul. Taaskord oli toas külm, me polnud spetsiaalselt isegi keskküttekatelt kütnud, et saaks üleval tuld teha. Mõtlesime siiski enne Hansu magamapanekut tule süüdata, et ei peaks pärast mässama. Aga kamin oli taaskord meie peale vihane, hakkas tossama ja ajas hullult sisse. Hans vahtis terve aja vaikides pealt, kuidas me üksteise tuletegemisoskusi kritiseerisime, peaagu tülli läksime ning kordamööda süütamiskatseid sooritasime. Lõpuks saime tule põlema ja seekord põles tuli korralikult. Hans oli kah kohe väga aktsioonis ja arvas vist, et nüüd ehk saab siis juustu kah ja võttis juba luti suust. Tema lootuskiired kustusid sama kiiresti kui eelmine kord tuli meie kaminas, kui Martin ta teise tuppa tudile viis. Läksin samal ajal juustusid lahti lõikama! Kui laps tudile jäi, jalutasime ootusärevuses magamistuppa, mis oli, üllatus-üllatus, täiesti vingu ja tossu täis. Vihastasin, ropendasin ja ähvardasin kaminat taaskord aknast alla loopida. Otsisin suure vihaga internetist kamina eesti keelse õpetuse, kus oli kirjas, et esimesed korrad tuleb korralikult kütta, et mingi kuradi keskkonnasõbralik lakk, mida kamina peale on pandud, kõvastub alles esimesel korralikul kütmisel ja seega eraldab ka mürgist lõhna, mistõttu tuleb peale kütmist tube õhutada. WTF? Esiteks keskkonnasõbralik ja mürgine? Teiseks täiesti ristivastupidine sellele, mis meie juhised ütlesid. Väga kiiresti sai selgeks, et seal toas me öösel magada ei saa, veel vähem seal mingit juusturomantikat teha. Tegime kiiresti kõikvõimalikud aknad lahti ja marssisime vihaselt toast välja. Võtsime oma juustud, mis ilmselt enam poleks päevagi säilinud ja läksime alla Naabriplikat vaatama. Martin magas öö diivanil ja mina Hansuga kõrvaltoas... Säh sulle romantikat. Ilmselt ei tule seda tuleõhtut juustudega niipea. Esiteks on nüüd juustud otsas ja teiseks puudub mul igasugune soov igal õhtul pettuda ja mõelda, mitu austrit ma oleks saanud näiteks selle raha eest näost sisse ajada.