PÄEVIKUPÄTTUSED

Olen terve oma pubeka-ealise elu, pluss natukene pealegi, päevikut pidanud. See tähendab, et mul on neid  füüsilised kujul olemas mitu sahtlitäit. Viimane päevik sai vist kirjutatud umbes 7 aastat tagasi ning sellestki pool kuskile suvalistesse wordi dokumentidesse, millest enamus on laokil kuskil kõvakettal või juba hingusele läinud arvutite mälus. Viimasel ajal, kui iseenda mälu on kehvakeseks jäänud, olen neid vanu päevikuid sirvinud, ahminud irnudes õhku või tundnud lugedes meeletut piinlikust. Nii olengi tabanud end kahetsemast, et viimased 7 aastat on dokumenteerimata jäänud. Aga nagu öeldakse, pole kunagi liiga hilja!

Sissejuhatus tehtud, asume asja kallale.
Kes veel ei tea, siis olen hetkel kodune emme, kelle üks laps käib lasteaias ja teine kasvab kõhus. Seega kasvatan hoolega päeva jooksul seda kõhubeebit ja pealelõunal lisaks ka maailma kõige armsamat naerupalli Hansu. Kuivõrd ma tööl ei käi, ja seda veel ilmselt pikka aega, siis hetkel naudin oma taasleitud vaba aega, mis tekkis Hansu lasteaeda minekuga. Täna näiteks sisutasin oma aega hommikul Gospa rasedate vesivõimlemise, saunas vedelemise ja vanade päevikute lugemisega. Kätte sattus pisike roosa raamat, kuhu keskkooli lõpetamisel kõik klassikaaslased mulle mälestuseks väikese loo kirjutasid. Meenusid need lõbusad sigadused, mida kooli ajal korda sai saadetud. No näiteks oli mul oma pättkamraadidega kombeks klassireisidel teisi ohtra hambapastaga terroriseerida (värskendav pasta rändas nii varvaste vahele, ninna, kõrva ja igale poole mujale, kuhu seda panna õnnestus) ning kõik need, kellel olid kummimadratsid kere all, võisid end poole öö ajal leida kõva põranda peal magamast. Lisaks sellele ei pidanud me paljuks õmmelda inimesi pidzaamatpidi magamiskoti külge või praktiseerida oma lihtpistet madratsi kõrvale jäetud riietel kaelaaukude, käiseotste või püksisääre otste kinni õmblemisel. Meie fantaasial ei olnud piire. Ühel klassivennal, kellel oli ülihea karvakasv, raseerisime ühe jala peale triibud - see viha hommikul oli nii meeletu, et keeldusime tunnistamast, et karvaeemaldusprotseduur meie kätetöö oli. Ükskord käisime sõpradega postiljoni mängu mängimas, teinekord veeratasime naabrimehe auto teise maja ette ning tegelesime ohtra "teipimisega".

Aastake vahetusõpilasena USA-s, kus igal võimalusel harrastati sõpradele käru keeramist, avardas tublisti ka minu fantaasiamaailma piire. Näiteks oli seal kombeks käia vetsupaberiga teiste koduaedasid sisse rullimas. Kui "rullimine" liiga üksluiseks muutus, mõeldi välja uusi tegevusi. Näiteks visati ühte koormatäit prügi muudkui ühest aiast teise, süüdati kuivanud koerajunne eesukse taga jne. Näiteks ühe sõbranna auto sai mässitud toidukilesse, teise kapott taignasse polsterdatud ja kolmanda aknad kingaviksiga sõnumeid täis soditud. Kuivõrd minul autot ei olnud, sest olin ju kõigest vahetusõpilane, siis mulle kuidagi "kätte maksta" ei saanud. Vähemalt nii arvasin mina. Ükskord aga, kui ma sõbrannaga shopingult tagasi jõudsin ja oma tuppa astusin, säras see vastu nagu peegel - absoluutselt kõik esemed toas (kaasaarvatud mööbel, sahtlis olevad asjad ja riided) oli mässitud hõbepaberisse. Uskuge või mitte, mul läks 6 tundi, et see kõik üksinda lahti harutada. Aga ega siis väärt kraami (hõbepaberit) pea ära viskama, selle saab näiteks väikesteks mummudeks rullida ja järgmisel hommikul minu toa kallal toimetanud sõbranna autosse vaikselt laiali puistada. Kusjuures hiljem selgus, et meeldiv hõbepaberiaktsioon minu toas oli korraldatud ja sponsoreeritud minu enda vahetuspere poolt, kes leidis, et ma peaksin ka ikka oma "karistuse" saama.

Kuigi mõned pättused läksid võibolla üle piiri, olen ma siiski õnnelik, et sisutasin oma aega just oma fantaasiat välja elades, mitte põõsas salaja alkoholi ja suitsu tarbides, videomänge mängides ja telekast seepe vaadates.