Hommikud algavad meil kell 7.50, kui Hansu ja emme vaikselt muusika saatel üles äratatakse. Issi (Martini) töö on laps kõigepealt potile saada, tähtsad kohad ära pesta ja kikusid harjata. See viimane meenutab küll pigem hambapasta õgimist, kraaniga mängimist ja veega plädistamist. Kui suure kisaga kraani lõpuks kinni saab, ootab all Actimel, millega on pisikest võimalik iga kell ära osta. Seejärel tuleb riietumine ehk see kõige valulikum osa hommikust. Kuigi Hans alustab peale "apta" (Actimeli) joomist "õue" ja "auto" vaheldumisi korrutamist, ei ole talle veel kohale jõudnud, et palja tilliga ei saa neid kohti külastada ning riietumise asemel jookseb irnudes kibekähku ära. Proovi jooksvat last riidesse panna, nagu topiks erutunud kaheksajalale sõrmikuid tundlate otsa.
Kõik eelnev peab mahtuma poole tunni sisse, et jõuda 8.30 lasteaeda, või noh siiamaani pigem autosse ning kui pätt ühes tükis kohale on toimetatud, algab minu aeg. Mõnus!
Kui jätta kõrvale kõik koristamised ja muud kodutööd, siis mul rohkem kohustusi tegelikult polegi. Oma aega olen siiani sisustanud igasugu hoidiste tegemisega, sest avastasin sel aastal esimest korda naturaalmajanduse põnevat maailma ja nii mõnigi seeme kandis ikka vilja ja kasvatas juurikat ka!
Kuivõrd nüüd on saak enamvähem purki saanud ja sügavkülma saanud, olen alustanud muude tegevustega. Näiteks kõikide fotode sorteerimisega, ilmutamise ja albumite koostamisega. Teatavatel ja teadmata põhjustel pole ma väga produktiivne seni olnud. Näiteks pulmad olid meil eelmise aasta augustis, fotod saime vist oktoobris ja aasta aja jooksul pole ma leidnud aega, et nendest valik teha, need välja printida ja albumisse sättida. Jõuab. Samuti olen lubanud alustada joogaga - seda olen iseseisvalt youtub-st teinud kolmel korral 10 minutit. Jõuab. Kõige olulisem minu listis on tegelikult magistritöö kirjutamine, millega ma pole veel "jõudnud" alustada, sest pole veel ju viimane minut, mis motivatsiooni annaks. Aga... Jõuab!
Äädikakärbeste eksperiment
Aga savi need pildid, jooga ja magistritöö, kui mu köök on vallutatud äädikakärbeste poolt, kes hoolega mu äsjapestud akendele oma läbiseeditud soolejääke tühjendavad. Need tuleb hävitada ja mida varem, seda puhtamad aknad ja kindlasti enne kui mu kallis abikaasa Tallinnast koju jõuab ja jälle hommikust õhtuni äädikakärbseid sõimab.
Eelmine aasta läksid kõik mu lõksud vett vedama ja kätte sain vast 5 kärbest, 5 päevaga. Selline kohutav läbikukkumine kannustas mind seekord asja põhjalikumalt ette võtma ning oma eksperimendis kasutasin lausa kolme erinevat lõksu, millest kahe tegemisõpetused leidsin internetist. Kuigi ma tohutult vihkan igasuguse elusa looduse hävitamist, vihkan ma veel rohkem oma akende ülepesemist. Ma ei tapa tavaliselt isegi kärbest või herilast, vaid juhatan ta viisakalt aknast välja, aga need tolgused.. need on nii rumalad ja ei saa aru, et õues on neil parem elu. Seega tuleb ikka lõksud üles panna.
Lõks nr 1 - okei, see oli tegelikult mu enda väljamõeldud lõks. Kõige haledam, aga lihtsamalt teostatavam. See on lihtsalt tass, kus on lonksu jagu koduveini sees. Ööpäeva jooksul on veinis oma magusa lõpu leidnud kõigest 10 kärbest. Selle eest istuvad ülejäänud seal serva peal ja passivad. Ma ei tea, mida nad seal passivad, vaatavad veini ja maigustavad suud? Piinavad ennast ja arutlevad omaekskis, et kas ikka tasub? Kas tõesti äädikakärbestel on mõtlemisvõime? Miks nad sinna nüüd jooma ei lähe ja siis ära ei upu? Karsklased? Ma ei tea, alkovaba oktoober? Ilmselt on äädikakärbsed siiski mingi ajuolluse sündides kaasa saanud! Igaljuhul, mõttetu lõks! Püüab kinni vaid mõtlemisvõimeta ja emotsiooni ajendil tegutsevad mittekarsklased kärbsed.
Lõks nr 2 - Lugesin netist, et äädikakärbsed ei suuda vastu panna õunaäädika lõhnale. Soovitati panna anumasse natuke seda õunaäädikat (mina kasutasin oma megakallist, ökopoest ostetud ja senini kasutamata seisnud ligi 8 eurost õunaäädikat). Seejärel tuli tops sulgeda toidukilega ja teha kilesse mõned augud. Kui suured, seda ma ei tea. Mõtlesin ka ise kaua selle üle järele, sest õpetuses polnud ju kirjas :) #huumor. Lõpuks tegin 3 päris suurt auku ja olen kindel, et mõni on sealt august ka tee välja saanud. Laibaloendus andis aga tunduvalt parema tulemuse kui eelmine lõks. Nimelt ulpis seal 28 täitsa surnud ja 4 poolsurnud kärbest (liigutasid veel). Ringi lendas kile all veel 2 kärbest ja kile küljes oli lömastatud 2 kärbest (ma ei tea, kuidas need sinna said). Kokku siis 36 kärbest!
Lõks nr 3 - purki tuleb panna puuvilja tükk, mina panin pirnisüdame. Peale tuleb teha paberist torbik, mille alumisse otsa tuleb jätta väike pilu, et kärbes sealt sisse saaks, aga välja ei saaks. (No ilmselt lennates pole nii lihtne ennast ülespidi manööverdada? ) Torbik tuleb kinnitada õhukindlalt teibiga. Kuivõrd lõksus puudub uppumisvõimalus või alternatiivne hukkumisvõimalus, siis ühtegi laipa seal purgis ei täheldanud. Elusaid kärbseid tiirutab seal umbes 20. Välja nad sealt vaevalt saavad, aga huvitav, millal nad seal ära surevad? Õhupuudust neil seal pole, süüa kah on. Muid vajadusi saab ilmselt ka rahuldada. Seega siis, kui nad lihtsalt ennast üle söövad ja toidukooma vajuvad? Ehk kaua ma neid seal siis nüüd pidama pean? No eks vaatab. Homme viskan välja. Ilmselt on see kõige humaansem lõks - süüa on, surma ei saa.
Lõpptulemus: 3 lõksu, kinni püütud 76 kärbest. Nendest 38 surnud ja ülejäänud elus. Ma arvan, et Martin on mu kärbsesaagiga rahul ja kauplen endale uue telefoni välja. Tegelikult oli ju tema see müstiline kuju, kes otsustas veepumpa puhastada nii, et lasta kogu vesi sellest välja pursata, otse minu sealsamas vedelenud telefoni peale. Vaatepilt oli muidugi võimas!
KOKKUVÕTE: Parima tulemuse saavutamiseks kasuta kõiki kolme lõksu, siis on tõenäosus, et kärbsed ahvatlusele järele annavad, kõige suurem!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar