Siis, kui issi tennist mängib... Juhtub kodus "asju"

Cast crew:
Martin - abikaasa, kes läheb tennist mängima. Jätab naise lastega koju.
Emme- meeleheitel koduperenaine, saamatu isend, kohutav kokk
Hans- Kahe-poole aastane uudishimulik ja verbaalselt osav mudilane
Harry - 7 kuune uudishimulik ja valjuhäälne tita


Once upon a time... otsustas Martin viimasel minutil minna tennist mängima. Tulime just Hansuga kunstitunnist, kui ukse peal mulle närviliselt Harry sülle ulatati ja minema tuisati. Nimelt olime me koju hiljaks jäänud. 3 minutit! Sest Hans ei olnud nõus loobuma oma punasest autost, mida ta kunstitunnis hoolega plastiliiniga kattis. Lisainformatsioonina sain teada, et Harry on ka söömata.

Kell oli 18.00. Mõtlesin, et teen siis süüa. Külmkapist jõllitas mulle otsa mingi suur sealiha soolikas (Also known as sisefilee). Kuivõrd ma pole suurem lihakokk, piidlesin edasi ja leidsin sealt ka Halloumi juustu ja suvikõrvitsa. Mõtlesin, et improviseerin. Harry hakkas seletama, taipasin üsna kiiresti, mis ta jutu point oli. Ta oli ju söömata! Võtsin ta siis enda juurde maha istuma ja lõikasin talle kiiresti ühe tüki suvikõrvitsat, las järab siis. Harryt see maitsetu jupp ei rahuldanud ning loomulikult elas ta oma rahulolematuse selle tüki juurvilja peal välja. Tõstsin siis kiiresti oma kausi ja riivi maha, et pakkuda talle kiiret näitemängu "suvikõrvitsa riivimine". Boonusena elas ta oma näljaviha välja ka kausi peal, millesse suvikõrvitsat olin riivinud. Samal ajal leidis Hans laua pealt mingi banaani-shokolaadimaiuse ning oli rõõmsalt juba ühe eksemplari omale lõugade vahele pistnud. Tõstsin selle kiiruga kapi otsa ja andsin märku, et need jäävad sinna nii kauaks, kuni soolane toit söödud saab. Läksin tagasi Harryt lõbustama & riivkõrvitsat kaussi tagasi tõstma. Samal ajal kuulasin, kuidas Hansu oma rahulolematust 10ne saamata jäänud banaanimaiuse pärast iseenda hääle peal välja elas (kuulasin 3min seakisa). Kui Hansul juba kurk kisamisest valus oli, hakkas ta lähemalt uurima, et mis see banaanimaius ikka on:

Hans: Mis see shokolaad on? Mis selle shokolaadi sees on?

Mina: “Mingi möga.

Hans: Mis see möga on?

Mina: ????

Hans: Mis see möga on?

Mina: ??????????

Hans: Kes selle möga tegi? Kus see möga siia sai? Emme, kus see möga sai siia shokolaadi isse?

Mina: Hansu, mine mängima!

Harryt enam see riivimise üritus ei köitnud, sest ta oli teel prügikasti juurde, et selle sisga tutvuda. Tõstsin ta kiiresti söögitooli ja andsin talle tüki õuna. Kus on söök, seal on ka Hans!

Hans: Tahan veel shokolaadi!

Emme: …

Hans: Tahan veel shokolaadi!

Emme: ….

Hans: EMMMEEEEE!!! Veel tahan seda banaanishokolaadi!!!!

Emme: Ei saa, enne pead ära sööma!

Hans: Mis sa süüa teed?

Emme: Pirukat! (Pirukas saab täna meie peres uue tähenduse) 

Hans: Mis see pirukas on?

Emme: Söök! (ka söök saab meie peres täna uue tähenduse)

Hans: Mis see söök on? 

Emme: ??????

Hans: Mis see söök on emmmeee!

Emme: ????......

Paralleeluniversumis tükeldan halloumit suvikõrvitsa sisse ja klopin sinna sisse muna. Mõtlen, et nagu veidi hõre jääb see värk. Miskit oleks veel vaja! Leian mingi 3 nädalat (vb 3 kuud, who knows and who cares) vana lehttaigna jupi külmpakist. Nuusutan. Kõlbab küll. Martinile ei ütle. (Martin ära loe seda). Mu meelest tainas lõhnabki nii. Otsin vormi, sest lubasin ju pirukat teha! Venitan taigna vormi. Vähe on! Vähe on seda tainast. Ainult pool vormi saan kaetud. Leian sügavkülmast veel lehttaignast, murran sealt jupi, see on ju kivikõva! Pole probleemi! Mikrokasse! 30 sekundiks. Millegipärast kaabin ka vormi seest selle toasooja taigna ära ja topin ka selle koos külmunud taignajupiga mikrokasse???? 30 sekundit hiljem on mul kauss poolküpsenud ja poolkülmunud taignamassiga. Sitta kah. Mis see ikka teeb! Mida kiiremini tegutsen, seda kiiremini söök valmis saab. Mätserdan selle smurfipasta sinna vormi põhja ja valan ülejäänud möksi sinna peale (juust, muna, suvikõrvits). Topin ahju. Suvalise kuumusega. 

Mõtlen, et võiks ise nachosid süüa, näiteks! Salaja. Laua all, et lapsed ei näeks ja mu eest neid ära ei sööks. Sest ise küll seda pirukat ei taha vist. Martinile väidaksin käsi südamel, et sõin pirukat ja maitses hästi. Koostist talle ei reedaks. Silmad seoks tal kinni, väidaks, et tegemist on kulinaaria tippsaavutusega Karoniline köögis ja pimedegustatsioon toob paremini maitsed välja. 

Reaaluniversumis seletasin Hansule mis ja kus on pirukas ja vaidlesin teemal “millal uuesti banaanishokolaadi saab". Kui vorm oli ahjus, vorpisin Harryle kiiresti ta hommikuse pudru ülejäägid sisse, sest ütleme nii, et ta oli juba päris rahutuks muutunud ja seda oli ka segipekstud köögist aru saada. See söömine käib meil nii, et kõigepealt lusikas suhu, siis keelega pool toitu välja, siis kiiresti näpud ja põll ka suhu ja siis “Micheal Jakson” all the way, meaning: Need toitu täis näpud jõuavad ülehelikiirusel riietesse, kõrva, ninna, juustesse, KARDINATESSE (need kardinad on nüüd üle-eilne leid meil) ja siis otsast peale. Vahepeal käis Hans uurimas, mis see venna sööb ja mis see puder on. 

Pirukas oli jumala vedel ja Hansu veresuhkur ilmselgelt liiga madal! Tuleb kiiresti tegutseda. Segasin oma pirukat. Segasin kohe nii, et nüüd oli mitte tainas all ja vedel mass peal, vaid kõik segamini… no vahet pole. Kõhus niikui nii läheb segi ju?! Harry juba kisas, ta tahtis vist veel midagi süüa. Lõikasin talle kooritud õuna. Otsustasin oma piruka slash mögina pannil hoopis ära praadida. Teha pannipirukat! Muidu oleksime vist ülehomme süüa saanud. Hans tuli vaatas, et mis ma teen ja kus see pirukas nüüd läheb. Lugesin ta näost tulevikku. Ühesõnaga, ma võin päris kindel olla, et tema seda minu “pirukat” ei söö. Pirukas ja selle konsistensis pettunud Hans läks Harry juurde ja nägi, et tal on õuna. Muidugi tahtis tema ka õuna. Lõikasin talle ka õuna. (Maximumi peal pliit kõrvetas seni mu pirukat põhja). Minut hiljem selgus, et Hans ei tahtnud siiski õuna, sest ta oli selle õuna hoopis Harryle andnud. Aga Hansu õunu ma ei koori, sest tal on rohkem kui 3 täispikkuses hammast. Harry omakorda oli selle rõõmsalt suhu toppinud ja kurku tõmmanud. Kui oma läkastavat pojakese olin ära aidanud ja pliidi juurde tagasi jõudsin, selgus, et Hans siiski tahab õuna, sest ta sõi isukalt maast Harry söögitooli juures umbes kümme korda Harry suust läbikäinud ja korralikult ärailastatud õunatükke.

“Pirukas” sai valmis. See nägi välja nagu …. Nagu smurfi okse! Panin Hansule selle jama kaussi jahtuma ja jäin imet ootama. Kutsusin ta sööma. See asi kausis nägi välja halenaljakas. Võtsin Harry sülle, sest ta oli juba äärmiselt ebarahul seal toolis, pealegi midagi süüa seal enam ei olnud. Samal ajal jõudis Hans juba ampsu võtta ja terve suu ära põletada ja piruka suust tagasi kaussi lasta. Saatsin ta tagasi mängima, kuni toit ära jahtub. Andsin Harryle mingi asja närida, et ta mul süles väänlema ei hakkaks ja annaks mulle 2 minutit rahu, et selle “pirukaga" siiski oraalselt tutvust teha. Harry viskas oma mänguasja maha ja üritas mind hammustada. Hans tuli uuesti sööma, vaatas “Pirukat” ja otsustas, et see talle ikkagi ei maitse. See otsus sündis pärast seda, kui ta oli täpselt 0 lusikatäit seda proovinud. No välja arvatud see tulikuum 10 grammi, mis tal täpselt 2 sekundit suus püsis. Ju see nägi siis lihtsalt nii õõvastav välja, sest see venis! Nimelt oli seal peale vedelate taignatükiklimpide sees veel ka riivjuust. Peale manipuleerimist, meelitamist, ähvardamist, keelitamist andsin alla. Pakkusin viinerit. Ei taha. Pakkusin leiba. Tahan. Võid ka peale tahan! Panin korraks Harry maha, tõin leiva, lõikasin tüki endale ja tüki Hansule. Panin Hansu oma rösterisse, enda oma suhu. Hans kukkus kisama, et miks ma TEMA leiba söön!  Siis vaatas Harry mind sellise näoga, et miks ma TEMA leiba söön ja roomas kiunudes kiiresti mulle sülle. Jõudsin OMA leiva kiiresti alla kugistada. Võtsin Hansu leiva rösterist, määrisin kiiresti või peale ja panin boonusega ka viilu juustu. Samal ajal pistis Harry röökima, ta oli jõudnud ennast tooli najal püsti ajada ja tooli ja laua vahele kinni jääda. Aitasin ta välja ja viisin toolidest eemale. Samal ajal tuli lennuk (Hansu lemmik) ja jooksime Hansuga teise tuppa lennukit vaatama. Harry oli tagasi toolini jõudnud, ennast püsti ajanud ja kui me olime teel tagasi kööki kukkus ta just parasjagu peaga vastu põrandat. Haarasin Harry sülle ja saatsin Hansu tagasi sööma. Panin Harry KORRAKS maha, et Hansule juua tuua. Poolel teel tagasi laua juurde kuulsin, kuidas Harry pissipoti ümber ajas.. Meenus, et Hans oli poole söögi ajal ka pissil käinud…. !!!!!!!!!!

…..

Kell on alles 18.50. Millal Martin tuleb?

Harry toppis mingi hambanühkimise asja endale kurku ja oksendas natuke vaiba peale. Samal ajal trallas ka Hansu kohale ja astus Harry okse sisse. Tassisin nad üles riideid vahetama. Alla tulles mõtlesime, et hakkame siis legodega mängima. Selgus, et pooled legod olid plastiliiniga kaetud. Meenus, kuidas mõni päev tagasi leidsin Harry hoolega plastiliini näost sisse ajamas... Oeh.... 

MILLAL MARTIN TULEB?????

Proovin olla parem inimene

Olen oma elus jõudnud etappi, kus kõik asjad on vaja ülemõelda. Mõnes mõttes harrastasin seda ka pubeka eas, kus sai sekunditega pisipaanikast draamakuningannani kiirendatud. Nüüd toimib see mehhanism natuke teistmoodi. Kui tookord mõtlesin üle pigem inimsuhetes, siis nüüd mõtlen üle praktiliselt igal sammul.

Näide nr 1
Lähen poodi. Vaatan, et juust on soodukas. Tahaks juustu! Võiku peale näiteks. Ja siis läheb lahti, overanalyzing to the max... . Kas juustu peaks üldse sööma? Juust on piimatoode, vaesed lehmad.  Meenuvad kaadrid ja jutud sellest, kuidas lehmadest piim kätte saadakse. Põhimõtteliselt petetakse vaeseid loomi mõtlema (mis aineid või meetodeid kasutades, seda ma ei tea), et nad on äsja sünnitanud. How horrible!!! Kui lehm arvab, et ta on just sünnitanud, peaks tal ju teoreetiliselt väike vasikas olema, kellele tuleb tissi anda ehk siis lehm hakkab piima tootma. Aga vahi värki, vasikat pole ega tule. Tulevad ainult mingid nisamootorid, mis mitu korda päevas lehma tühjaks tõmbavad. Ühesõnaga, siis mõtlen, et vaat kui jube, kui minule tehtaks nii totaalne ajuloputus, et ma suudaksin lambist hakata piima tootma ja oleks ju päris kentsakas, kui siis pandaks mulle veel  mingi masin külge, tõmmatakse piim välja ja tehakse sellest näiteks juustu. Ja siis viiakse see lehmadele, söögiks. Võiku peale. Ikka võrdlemisi totter ju, kuidas me arvame, et lehmad peaksid meile piima tootma.  Lisaks tean veel seda, et juustu valmistamiseks läheb vaja laapi. Vikipeedia ütleb, et traditsiooniliselt valmistatakse laapi tapale viidavate vasikate mao limaskestast. Fun, isn't it? Ühesõnaga, minu juustuhimu pärast terroriseeritakse 1 lehma nibusid ja tapetakse vähemalt 1 vasikas. VASIKAS! See on ju lehmabeebi! Ja siis mõtlen, et minu juustuhimu on barbaarne! Mõtlen, et tegelikult ma vist ikka ei taha seda juustu. Pealegi pidi piimarasv veresooni ummistama ja ma vist ei taha neid ummistunud veresooni kah. Ma ei osta seda neetud juustu. #hakkabmõtlemaasendusikohvipeale #juustpolenõrganärvilistele


Järgmine kaader... 
Lähen jälle poodi. Vaatan, et ooooo ilusad saapad. Tahaks neid saapaid endale saada. Mõtlen siis sujuvalt välja mõned põhjuseid, miks mul neid vaja on. Olen juba peaaegu iseennast veennud, kui Härra südametunnistust endast märku annab. Mõtlen ja vaatan.  Saapad on nahast. Jälle tapan oma ostuga ju mõne looma, kellelt nahk nülitakse. Seda, kuidas seda tehakse, ma ei taha isegi mitte teada, kuid sellegipoolest meenuvad mõned kaadrid mõnest PETA lühifilmist, mida poolkogemata näinud olen. Ühesõnaga, on kas vähem või rohkem vägivaldselt surnud üks loom selleks, et need saapad siia letile jõuaksid. Samas on nahksaapad vastupidavad, see tähendab, et ei pea igal aastal uusi saapaid ostma. Iga saapapaari tootmiseks kasutatakse ka muid resursse, kui saapa materjal. Tootmiseks kulub palju puhast vett, tootmishoonete kütmiseks kasutatakse maavarasid, saabaste tootmisel kasutatakse palju kemikaale (liimid jne), mis satuvad kunagi põhjavette või keskkonda. Kasvõi prügina. Seega on vist targem osta pigem 1 paar saapaid 5-10 aasta jooksul, miite reostada loodust iga-aasta katkiseid saapaid ära visates ja neid endale kaudselt toota lastes.Nüüd vaatan, kus saapad valmistatud on. Itaalias. Mõtlen, et vähemalt pole Made in China, sest siis ilmselt oleks nende saabaste valmistamiseks kasutatud alamakstud lapstööjõudu, mida ma ilmselgelt ei poolda. Ka Itaaliast Eestisse on tunduvalt lühem tee, kui Hiinast. Seega keskkonnareostuse koha pealt on ju alati vastutustundlikum osta asju, mis toodetakse (ja mille tooraine) on sinu elukohale võimalikult lähedal. Mõtlen, et kas Eestis ei valmistata jalanõusid? Vist mitte. Järelikult on Itaalia mulle ilmselt lähim kvaliteetne valik. Siis mõtlen, et kus poest ma need saapad ostan. Kes on poeomanik ja kuhu laekuvad minu saapaostust tekkivad maksud. Tean, et saapapoodi omavad Saaremaal resideeruvad isikud. Eeldan, et nende ettevõte on registreeritud Saaremaale, mis tähendab, et vähemalt mingid maksud laekuvad kodusaarele. Samuti asub pood Saaremaal ja tööd saab seal teha vähemalt 1 noor inimene. Noori on Saaremaale vaja. Töökohti on Saaremaale vaja. Makse on Saaremaale vaja, sest poliitikud regionaalpoliitikast ei huvitu. Selleks peame ise oma otsustega enda regiooni toetama. Ostan saapad. Loodan, et toetan ostuotsusega Saaremaa majandust ja arengut, sest mulle meeldib Saaremaal elada ja ma mulle meeldiks, kui siin oleks noori rohkem. Mitte, et mul vanainimeste vastu midagi oleks. Loodan ka, et saapad peavad kaua vastu ja uusi saapaid ma pikka aega ostma ei pea! 

Kaader nr 3 (see läheb veidi lappama)
Ostsin Pärnu laadalt pesupulbri. Eesti toodang, ökoloogiline ja naturaalne. Olen seda ammu tahtnud proovida, kuid ökopoes oli selle hind liiga kõrge. Laadalt sain selle 9 euro eest. See lõhnab imeliselt lavendli järele, mulle meeldib. Kui asusin pesema oma pärdik number ühe jumal-teab-mis plekkidega kaunistatud riideid, ja pärdik number kahe kõiksugu püreeseid, piimaokseseid ja maas püherdamise plekilisi riideid, selgus tõsiasi, et see ökopesupulber ei pole eriti efektiivne. Kuigi ma pole just eriline plekieemaldamise printsess kunagi olnud ja minu pesupesemise tsükkel näeb välja tavapesu-tavapesu-tavapesu ja kui plekk ikka veel ei kao, siis vanish ja viimasena valgendi. Mingite plekkidega eraldi tegelemiseks mul ajumahtu ja kannatust ei ole. Seega ei oska ma nüüd öelda, kas asi on mu oskamatuses pesuprogramme valida või menüüs, mida lastele pakun, või siiski pesupulbris. Niisiis asusin jälle analüüsima, et kuidas selle pesu pesemisega siis lõppude lõpuks asjad on. Kas on mõistlikum osta pesupulber, mis on Eestis toodetud, naturaalne ja igatipidi minu põhimõtete järgi valitud toode, mis küll keskkonda reostab minimaalselt, kuid millega pean pesu mitu korda üle pesema (vett, elektrit ja oma aega raiskama) ning ka siis võibolla suurema tulemuseta; või on targem osta kangem pesuvahend, mis on tõhusam, kuid täis keemiat, millest üks osa jääb riietesse ning ülejäänu reostab vett ja keskkonda? ja nüüd läheb lappama... Või ei peaks üldse pesu pesema, käima ringi plekiliste riietega? 
Mõtlen edasi. Oma riideid ma juba ammu ei triigi, või noh, mis nüüd ammu. Pole kunagi triikinudki. Ja ega mind väga häiri kah, olgem ausad. Niikui nii istun esimese 3 minuti jooksul kõik kortsu, kõva mul vaja siis vaja pool tundi vaeva näha, et kõigest 3 minutit sirge välja näha. Ma valetaks, kui väidaks, et minu elus plekkidega riided vähem esineks, kui triikimata riideid. Häbi tunnistada, aga ega ükski puhas asi üle mõne minuti naljalt minu seljas puhas ei seisa ja seda sellepärast, et meie majas KOGUAEG midagi toimub. Siit kaader nii umbes 6 minutist meie segasummasuvilast. Kui meie majas toimub näiteks vaba minut, lähen tõmban kiiresti mõned umbrohud välja. Teen seda paljajalu ja ilma kinnasteta, sest muidu ma oleks ju oma vaba minuti kulutanud jalanõude ja kinnaste otsimisele. Siis selle minuti lõppedes hakkab pärdik number 2 kisama, sest lutt kukkus suust ja see on pisikese inimese elus väga dramaatiline sündmus. Niisiis jooksengi kiiresti titale lutti suhu panema. Noormees otsustab siis, et lutist enam kasu ei ole ja nüüd on vaja ikkagi sülle saada. Võtan ta oma mullaste kätega sülle. Niisiis on pärdik nr 2 riided elegantselt mullaplekilised. Võibolla on seda ka vanker. Siis hüüab pärdik nr 1, et ta tahaks nüüd juua või midagi süüa. Lähen tuppa. Unustan, et mu jalad on sama mullased, kui käed, sest muld oli näiteks märg. Noh, panen siis tita põrandale toimetama ja pärdik nr 1 saab juua. Midagi süüa ta ei saa, sest tita huilgab.  Selgub, et tita on minu mullased jalajäljed bodi sisse roomanud ja ilase rea enda teekonnast maha jätnud. Haaran ta sülle, ja avastan et mu käsi lõhnab kehvasti. Mõtlen, et ehk tita ajas piima välja. Pesen käe ära ja mõtlen ikka edasi. Et ei, see polnud oksehais. Aru ma ei saa. Siis vahetan tital süles pooli ja ka teine käsi on nüüd ligane. Jõuab kohale, et tegemist on situatsioon nr 2-ga. Enamus situatsioon number kahte on nüüd minu valge pluusi ja teksade peal. Hingan kergendatult, kui sinna on eelnevalt tekkinud veel mullaplekid! Nüüd vähemalt ei ole mul kahju neid pessu panna ja riideid ära vahetada, sest näen tõesti juba välja nagu 100 smurfi oleks mu peale oksendanud. Olgem ausad, kahe väikelapse emad vaevalt 1-4 plekist ennast heidutada lasevad, aga kui neid on juba seal mitut sorti ja need katavad vähemalt 40% sinu rõivastest, siis tasuks juba mõelda riiete vahetamise peale. Ühesõnaga tahtsin jõuda sinna, et kõik on aksepteerimise küsimus. Kui oleks aksepteeritud ja ühiskonnas täiesti normaalne see, et plekiliste riietega on täiesti okei käia, siis ilmselt ei peaks me kõik poole oma elust mingite riiete pesemisele kulutama! Kas see ei võiks olla trend, et räpased riided on IN? On ju igasuguseid moodsaid veidrusi, no näiteks vaadake lastepoodides müüdavad tatimonstrume, kellel tatt ninast ja keel suust välja voolab! Ja mingi aeg oli popp ärakulunud küünelakk?!? Tulin-just-voodist soengud ja kasimata habemed on ju sama in, kui veiniklaasiga pildid instas! Moes on olnud ka suguhaigused ja näiteks massiivsed parukad, kus all pesitses igasugune fauna ja floora! Pealegi oleks räpaste riiete kandmisel ka sügavam tähendus ja üllas eesmärk - see säästaks keskkonda, aega ja raha! Ma ei tea. Vahel mõtlen nii. 


Ei saa ju pissida tiiki, kus sa ise ujud. Millegipärast me kõik seda teeme, kes vähem, kes rohkem. Paljud meist lihtsalt ei taha seda tunnistada või mõelda nende asjade peale, sest nii on ju lihtsam elada. Mõtleme, et ahh, mis see muudab, kui mina vastutustundlikumalt elan. Aga see muudab palju! Ka kõrb koosneb liivateradest. Pealegi võid olla kellelegi eeskujuks, innustada oma tegevusega teisi või panna neid kasvõi nendest asjadest mõtlema. Ka see on samm edasi. Ja nagu ükskord üks sõber ütles, et vähemalt tead, et oled andnud endast parima, et sinu lapsed ja lapselapsed sinu tekitatud prügi sees elama ei peaks. 

Pealkirjata lugu sellest, kuidas möödub päev, õigemini pool sellest kahe lapse orjuses

Martin on Tallinnas esmaspäevast kolmapäeva hilisõhtuni (Kummardus Aviesile, et otsustasid ohutusnõuetele suure kaarega urineerida) ja Hans natuke veel tõbine, mis tähendab, et mul on nüüd piisavalt aega harjutada üksikema rolli kahe lapsega. See on sama intensiivne kui kokaiini ja/või tekiilat konsumeerinud rokipeeru "tantsusammud" Weekendireivil mingi eriti raju lemmikloo saatel. 

Ühesõnaga niipea, kui olen silmad lahti kiskunud, nõuab üks sell siputades süüa. Siis selgub, et ta on ennast voodilinani  täis pissinud. Lisaks on tal õnnestunud nii süüa, et pool piima on kõik suust mööda lapanud ja enamus väärt kraami on samuti lina peal. Meenub, et see on ju see vahva tumelilla lina, mis korralikult värvi annab. Kui tita on oma kahe-tissi bufee hommikusöögi lõpetanud, ajan ennast püsti ja uurin klaasistunud pilgul voodit ja kalkuleerin omaette, et mis nüüd kõige õigem teha oleks. Eemaldan voodist tita ja panen ta mähkimislauale. Eemaldan ta seljast tumelillaks värvunud tudukombe ja panen pessu. Eemaldan voodilt lina ja märkan, et ka kattemadrats on lillalaiguline. Mõtlen. Mõtlen ikka veel. Saan aru, et ma tegelikult ainult ARVAN, et ma mõtlen, sest ma ei mõtle mitte midagi. Ma lihtsalt vaatan seda kattemadratsit ja unustan ära, et miks ma seda vaatan ja mida ma välja mõtlema pidin. Eemaldun voodist ja panen lina pessu. Vahetan tital mähkme ja panen ta riidesse. Hakkan ootama seda momenti, kui ma KOHVI saan. See on siis, kui tita tudub päevaund. Selgitan: Kahe  ärkvel oleva lapse kõrvalt kohvi joomine tähendab seda, et selle valmistamine võtab aega umbes tund ja joomine veel 2 tundi. Jõuan seda 4 korda üles soojendada ja vähemalt 3 korda suhkrut lisada, sest ma olin lihtsalt unustanud, kas ma seda juba tegin või mitte. Lisaks suudaksin ma oma kohvitassi 5 korda ära kaotada..

Jõuan alla. Näen uduselt, et Hans on üleval ja istub mu emaga laua ääres. Nad on jube jutukad. Kuulen vaid monotoonset mõminat. Panen tita käest ja istun maha. Kogun ennast. Tita on jälle öö jooksul 4-5 korda süüa nõudnud, just siis kui ma unenäos mõnusalt Tais beezitan. Ema läheb tööle. Olen kuni päeval 1ni üksinda... Ootan põnevusega, mis saab edasi! 

30 esimest minutit kaob mälust. Ilmselt sõin selle aja jooksul putru, sest mu ees seisab tühi taldrik. Edasi tunnen ennast nagu 100 käega krokodill, kelle kõik käed ja jalad on orienteerunud oma laste soovide täitmisele. Neid sajab igast ilmakaarest ja rohkem, kui mu kõrvakarvad suudavad neid vastu võtta. Tavaline meloodia meie kodus: 

"Mängida tahan, emme tule mängima" 

"Emme, mängida tahan". 

"Vääks, vääks, puuks, prääks"

"Abi abi abi abi jaja (vaja)"

"puuks, krooks, väääääks, prrrrssstt" (tita kakab)

"Tita tegi kaka-kaka"

"Lähme vahetame tital mähku ära"

"Ei, tahan kaaaa kakale"

"väääks, vääks, böhääääääää" (tita nutab)

"Lähme käime siis ära, võta püksid maha"

"EI oska"
"Oskad küll"
"Ei oska" vääks vääks

"Puuks, krooks, prrrssstttt" (tita kakab veelkord)

"No ma aitan siis"

"PRssssttt" "Puuuks" (Tita ajab toitu välja)

"Ei taha kakale"

"Väääks,vääks vääks"

"Süüa tahan" 

"Juua tahan"

"Tita kaissu tahan" 

"Teed tahan juua" 

"Mett ka sisse"

"Ei taha teed juua"

"Mahla tahan"

"Makarooni tahan"

"Emme makarooni tahan"

TIta: "Sülle tahan", "mängida tahan", "kõhuli tahan", "uut mähkut tahan"

"Pissile tahan. Abi vaja."

"Emme kaka tuli...." 

Mu kõrvad hakkasid oksele ja järgmised 10 min ei kuulnud ma midagi. 

Järg kadus... 

Resume..

Helid mu peas lihtsalt sulanduvad ühte ja mõtlen, et kuidas ma söögi valmis jõuan, kui selgub tõsiasi, et külmkapis on ainult moosi, ketsupit, leivajuuretist, tühi juustupakk, veel pumba sees olev rinnapiim, hallitanud ingver, mädanev suvikõrvits ja jumal-teab-kui-kaua-seal-olnud hapukapsas. Great! Teeb siis keedu hapukapsast väikse riivitud juustupaki ja tissipiima kastmega. Peale saab panna moosi ja ketsupit. Olen kindel, et Hansule maitseb. Poodiminek on absoluutselt välistatud. Nagu olen eelnevalt siin kirjutanud, on see ettevõtmine ka ühe lapsega päris traumeeriv kogemus. Kahega aga täiesti võimatu, sest sajakäelisest krokodillist on alles ainult 2 käeline zombie. Ülejäänud 98 kätt lihtsalt viskasid sussid püsti ja kukkusid küljest ära. Need kaks kätt ei suuda lükata tita vankrit, poekäru ja vajadusel Hansu taltsutada. Seega ootan ema, et õhtul poodi minna. Teen Hansule makarooooooni, mida kapist leian. Ise niikui nii süüa ei jõua. 

Makarooooonid valmis, pean keldrisse hiilima, et tuli alla teha. Et toas soe oleks. Peidan tita kõrgele hälli, et Hans talle kogemata peale ei istu-astu-jookse ega mänguautoga temaga "avariid" ei mängi. Torman alla. Kuulen, kuidas üleval Hansu seinaga "avariid" mängib, tita kisab, tal on ilmselt kõht tühi. Pole midagi teha, tuli tuleb alla saada. Teen nii kiiresti kui võimalik ja lähen titat toitma.

Tavaline tita toitmine näeb välja nii: 

Lähme üles tuppa, Hans tuleb ka vaatama, mis tähendab, et ta ronib mu otsa ja mina pean teda ühe käega tagasi lükkama, et ta titale peale ei kukuks. Siis ta tüdineb, läheb toob endale teisest toast tooli, ronib sinna otsa ja võtab ülalt sahtli pealt tita silmatilgad. Ignoreerib kõiki keelde. Teeb selle irnudes lahti ja kaob endale neid silma toppides teise tuppa. Katkestan söötmise ja lähen katkestan tema tegevuse. Tita loomulikult vihastab ja kukub kisama. Hans irnub. Jätkan söötmist. Hans otsustab minna trepist alla välisukse juurde. Mõtlen kiiresti, kas välisuks võib lahti olla, katkestan uuesti söötmise, et minna alla kontrollima. Uks oli lahti. Tulen tagasi. Tita loomulikult karjub. Jätkan söötmist, Hans jätkab terroriseerimist. Võtab uuesti oma tooli, et ulatuda issi kelladeni (käekelladeni siiski). Võtab sealt kõige kallima, viskab selle maha ja jookseb minema. Tuleb tagasi võtab minu päikeseprillid, paneb ette, naerab, kõnnib nendega ringi, viskab maha ja natukese aja pärast astub neile peale. Kogemata. Tita on ilmselgelt traumeeritud, et tema püha söömistoimingut häiriti ja otsustab ülejäänud ärkveloleku aja topelt tähelepanu nõuda... 

Selgub, et tule tegemine oli enne ebaõnnestunud. Mõtlen. 5 min hiljem, kui avastan ennast tühja pilguga aknast välja vaatamast, jätkan mõtlemist. Mõtlen siis välja, et ootan ema ära ja teen siis tule alla. Mõistlik mõte. Kirjutan üles, et teinekord ei peaks jälle seda ise välja mõtlema. Vaatan kööki ja köök vaatab mind. Ta irnub mu üle oma leivapuruse põranda, mustade lusikahunnikute, rasvaste kätujälgede ja lagas lauaga. Irnuks vastu, aga unustasin juba ära, et kööki vaatasin.
Lisaks pilte, aga unustasin neid teha. 

Kell saab 1. Titale süüa, tita tudile, KOHVI! KOHVI KOHVI KOHVI! 

Elu läheb ilusaks. Taastub tänulikkus, et saan olla oma kahe kõige armsama ja vahvama prääniku ori!

Kahe-aastane ja viimase vindi rase koos kodus aega veetmas.

Alustuseks.. Olen juba suur ja paks. Liikuda on raske ja kõht suur nagu steroidide peal ülekasvanud arbuus. Üksinda oma kahe-aastasega pole pidanud tervet päeva juba ammu olema, kuivõrd Martin teeb kodust tööd ja Hans käib lasteaias. Täna aga koitis see päev, kui issi meile hommikul rõõmsalt lehvitas ja tööle sõitis. Kusjuures selleks ajaks oli juba laps söödetud, joodetud, pissitatud ja riidesse pandud. Tundus, et saame hakkama. Hans lubas veel issile, et on hea laps ja kõike seda head paremat, mida ikka issidele lubatakse...

Esimesed pool tundi mängis tibupall ilusasti oma asjadega. Vedas oma nuppe ühest kohast teise. Nupud on sellised väiksed jublakad ühest mängust, mis ma Hansule ilmselgelt liiga varakult kinkisin. Nuppe on kokku 270. Vabandust, oli 270. Eeldatavasti ⅓ neist on kellegi jalanõude sisse puistatud, pottidesse topitud või ootavad Hansu maos järgmist kakabussi. Nupud on Hansu lemmikmänguasjad, ta topib neid igale poole, veab ringi ja siis topib edasi uutesse kohtadesse. Kõik oli väga okei, kuni ta nendega lihtsalt ringi kolistas. Aga siis otsustas ta, et see mäng on igav ja tittedele, tõmbas diivanipadjad laiali ja kallas kõik oma nupud diivani vahele, ronis ise järele ja hakkas nuppe kaheksasse ilmakaarde laiali loopima, ise hüsteeriliselt naerdes. Selleks ajaks, kui ma oma titainkubaatori jalgadele sain, oli juba pooleldi liiga hilja, sest põrandat kattis juba nuppude meri ja tegelane diivani vahel oli oma tegevusest eufoorias. Keelamisest ei ole kasu. Riidlemine on siid tema kõrvadele. Koristama sundimine nagu vesi elevandi selga. Ta lihtsalt ei tee, ei kuula, naerab edasi ja nii on. Talutasin ta siis diivanist võimalikult kaugele, et ise kiiresti nupud diivani vahelt ära võtta ja kaugele kadunud-mänguasjade-maale saata. Tüüp oli 2 sekundi pärast tagasi ja loopis ennastunustavalt nuppe edasi. Mõtlesin alla anda. Aga mulle ei meeldi see laga, mis ta tekitab, nii et tuli prioriteedid paika panna ja kiiresti otsustada, kuidas kõige efektiivsemalt ja väiksemate kahjudega probleemile läheneda. Temaga kaklemise asemel tundus säästvam variant neid pagana nuppe siis lihtsalt ise üles korjata. Käpuli. Kõht vastu maad järel lohisemas. Nupud läksid kapi otsa.

Kui nupupõrgu likvideeritud sai, leidis Hans kiiresti uue tegevuse, nimelt tõi ta välja mingi karbi ja sahistas demonstratiivselt seda mu ees. Sain aru, et tüüp oli sinna endale varunupud pannud, et kui emme ülejäänud ära peidab, siis tal on ikkagi midagi laiali loopida. Olin ennast juba horisontaali sisse seadnud ja ei jaksanud enam üles tulla, et teda takistada ka. Oma nuppudega läks ta kiiresti trepist üles magamistuppa. Mõtlesin, et vahet pole millal ma seda laga koristama asun ja lasin tal 3 min, KÕIGEST 3 MINUTIT tegutseda. Aga süda ei andnud rahu ja läksin siiski suhteliselt kohe üles vaatama, misasja ta seal ikkagi teeb. Ta oli toa ukse ka igaks juhuks kinni tõmmanud, et ikka keegi ta nupusõda segama ei tuleks. Küll aga ta vist ei mäletanud, et ta ei ulatu seestpoolt uuesti lahti tegema. Igal juhul, ust avades vaatas mulle vastu lutt suus ja ennast täispissinud noormees, kes luti vahelt sisistas, Piss tuli! Selgus, et pärdik oli roninud otsejoones voodisse, sealt endale luti suhu haaranud, kõik nupud voodisse laiali keeranud ja siis padja täis pissinud. Ilmselt arvas, et maksab emmele nuppude peitmise eest kätte, aga vahi värki! Täis pissis ta mitte EMME, vaid ISSI padja. Koorisin pärdiku paljaks ja läksin uusi riideid võtma. Selle aja peale oli paljas pätt muidugi jeed tõmmanud ja oli oma uue, laulva potiga teel alla korrusele. Uue poti ostsime spetsiaalselt teisele korrusele selleks, et ma ei peaks koguaeg alla korrusele poti järgi jooksma, aga Hans otsustas, et kui vale padi sai täis pissitud, siis nuhtleb mind teistmoodi.

Mõtlesin, et lähme siis õue. Õudukas!

Kõigepealt läks mingi 20 min, et ma selle alasti ringi patseeriva vurri üldse kätte saaksin. Kui see õnnestus, siis ta vingerdas ja siples nagu üritaks ma talle kõiki maailma köhasiirupeid sisse sööta. Kui ta lõpuks rahunes, siis sain aru, et mu töövõtted suure kõhuga lapse riietamisel on äärmiselt puudulikud ja ma ei leidnud ühtegi asendit, et talle üldse midagi tulemuslikult selga saada. Suure kähmluse käigus sain talle mõned asjad ikka selga enne kui ta uuesti pleku pani. Jooksin tal 10 min kombega järel. Ta peitis ennast lihtsalt ära ja kasutas rämedalt mu aeglast liikumist ja kohmakat trajektoori ära. Lõpuks saime kõik asjad selga, aga jalanõude jalga sikutamine oli paras põrgu. Lasin ta kiiresti õue ja hakkasin iseennast riietama, mis oli vähemalt sama vaevaline. Lõpuks jõudsin täis riietuses garaazi. Laps oli kadunud. Värav õnneks kinni. Naabrinaine tuli oma lapselapsega just siis uudistama, mis me teeme, kui olin meie kokkupakitud vankri õue lohistanud, seda edutult üritanud kokku saada ja lõpuks sellel lihtsalt hange viskasin, ilmselt vandudes. Jeblasin selle totra vankriga kena 10 minutit, naabrinaine hoolikalt nõu andmas. Kui selle paika sain, ilmus ka Hans kuskilt välja ja otsustas, et ta tahab minna hoopis kelguga sõitma. Aga kelguga sõit oleks katastroofi tähendanud, sest ma tean väga hästi ta kavalat plaani. Niipea, kui ta kelku istutud saab, nõuab ta välja-välja-välja-välja, siis oppa-oppa-oppa ja siis veel sadat asja ja siis jookseb lihtsalt minema. Ja mina ei jõua talle lumes järele. Niisiis, tõstsin ta kombetpidi sinna vankrisse, kust ta niisama lihtsalt jalga lasta ei saa, ja tegime poolteist tiguaeglast ringi ümber majade.

Lahtiriietamine oli lihtsam. Natukese aja pärast hakkasime tudile sättima. Enne seda lasin tal veel natuke ringi laamendada ja oma väikse lapse asju ajada. Hans oli kuskilt välja koukinud Martini sõbra sünnipäeva videokasseti! Mõtlesin, et ohoo, võiks päris huvitav olla vaadata :D aga siis avastasime üheskoos, et kodus pole makki, millega seda mängida. Suure vaevaga suutsin teda veenda, et ka terve ülejäänud sahtlitäis kassette ja veel üks sahtlitäis dvd-sid ei ole vaadatavad ja need tuleb sahtlisse tagasi panna. Lõpuks oli kahe-aastane valmis magama minema. Palusin tal pissil ära käia. Meenus, et poti viis ta ju alla. Läksin siis sellele uuele potile ägisedes alla järele. Võtsin poti alt mingi jublaka ära, et ta ikka laulaks ka. Panin Hansu potile ja voila, juba pott lauliski. Aga vait ei jäänud. Pesin selle ära, kuivatasin, panin tagurpidi, proovisin kõike! Pott laulab. Vait ei jää. Viisin siis teise tuppa selle laulma, sest oli ju ometi tudiaeg ja mul polnud aega seda rohkem retsida. Suure surmaga sain talle pidzaama selga ja ta oma voodisse tõstetud. Hansul on veider komme enne magamajäämist emme kõrva nätsutada, jõuliselt ja valusalt. Ta lausa nõuab seda ja on äärmiselt traumeeritud, kui seda ei saa. Luban tal tavaliselt seda maksimaalt siis 10 min vägistada. Igal lapsel omad veidrused eksju. Tõmbasin siis ta võreka enda voodi juurde ja pistsin oma kõrva sealt võre vahelt läbi. Nagu tavaliselt. Mõne aja pärast kuulen, et see nõme pott ikka laulab veel teises toas. Kannatasin mingi aeg nii seda poti jauramist kui kõrvaterrorit ja siis sai kannatus otsa. Hansu oli oma luti vahepeal ära kaotanud ja nõudis nüüd, et ma talle selle üles otsiksin. Jällegi olin kõht ribadel käpuli vastu maad, otsisin ta nõmedat lutti, et ta ometi magama jääks. Lutti polnud. Pott ikka laulis. Tõstsin Hansu voodi seina äärde tagasi ja läksin selle nõmeda potiga jaurama. Tagusin potti, proovisin patareid eemaldada (kruvikeerajata ei saanud), kleepisin kõlari kinni, peksin veelkord, ei midagi. Lõpuks võtsin poti ja viskasin õue, lume sisse. Mängigu seal oma rõvedat pissimeloodiat. Mul sügavalt savi, väärakas pott selline. Kes teeb selliseid potte, mis vait ei jää?

Lähen mina tagasi magamistuppa, Hans on kätte saanud riiuli pealt kõik oma riided, pooled neist põrandale visanud, pooled endale voodisse tirinud ja lõbutses seal nende sees, ise lõkerdades. Eemaldasin riided voodist ja jälle käpuli maas olles korjasin need üles ka maast.  Siis kuulen... Kaka, kaka, kaka. Olin sunnitud JÄLLE alla korrusele minema, et teine pott tuua. Panin selle talle voodisse, sest ma enam ei jaksanud teda sealt välja tõsta ja pealegi oleks ta lihtsalt siis minema jooksnud. Loomulikult mingit kakat ega pissi ei tulnud. Mõtlesin, et olgu mis on, lutt tuleb siiski leida, kui ma tahan teda üldse täna tudile saada. Pika otsimise peale leidsin luti madratsi ja lina vahelt. Kuidas ta selle sinna sai, ma ei tea. Ilmselt kättemaksukatse nr 3. 2-1 Hansu kasuks. Lõpuks pärdik uinus, minu kõrv pihus. Ilmselt siis ikka 3-1. Hansu kasuks.

Põrgulisega Rimis

Minu pisike allameetrimees on otsustanud, et kui issi Tallinnas on ja emme teda üksinda kantseldab, siis on ideaalne aeg näidata, milleks kõigeks ta võimeline on.

Eile jõudsime tagasi Saaremaale. Sõit Tallinnast Kuressaarde möödus äärmiselt rahumeelselt. Esimene tund aega vaatas ta autosid ja sõi kanakrõbuskeid, teine tund magas, pool tunnikest jõi rahulikult praami peal oma kõrrejooki ja sõi võileiba. Ülejäänud tund aega sõi ta kooki, avaldas korduvalt soovi kakale minna, veel kooki süüa, õue minna, nannaga kukuu mängu mängida, lehmamultikat vaadata ja mammusid süüa. Koju jõudes oli pisike heas tujus ja otsustasime koos poodi minna.

See ei olnud sugugi mitte esimene kord, kus me Hansuga kahekesi poes käisime, küll aga oli see absoluutselt VIIMANE KORD, kui Hansuga kahekesi poes käisime.

Noorhärra otsustas Auriga uksest sisse astudes, et nüüd tuleb Koidutähte putru minna sööma. Ta oli juba trepile jooksmas, kui sain ta siiski poodi meelitatud. Pärdik ronis kohe oma lastevedurisse, mida lapseori saab enda ees lükata või taga tirida. Tavaliselt on ta seal sees kenasti istunud, kuid seekord mitte. Jõudsime vaevu poeväravatest sisse, kui tüüp juba poole sõidu pealt sealt ennast välja upitas ja piparkookide juurde sööstis. Ta tegi väga valjuhäälseid ja korduvaid ettepanekuid, et neid piparkooke oleks vaja kindlasti osta ja sealsamal poes ka tarbida. Pakkusin talle omalt poolt välja, et äkki ta soovib piparkookide asemel hoopis ise vedurit lükata. Minu ettepanek võeti vastu ja vedur suruti suure hooga vastu müsliriiulit, mille tagajärjel kõik puu-ja juurviljad, mis ma meie ainukesele käru-sõiduvahendile olin ladunud, maha pudenesid. Seejärel tagurdas ta veduri vastu kaasostlejaid ja siis jälle vastu müsliriiulit. Vabandasin kaasostlejate ees ja proovisin vedurijuhti tagasi veduri sisse istuma meelitada. See toimis. Teekonnal müsliriiuli juurest pudruriiulini. Muide, need riiulid on kõrvuti. Nii umbes poolteise meetri kaugusel. Hans arvas, et nüüd tuleb olla väga kiire ja kõikvõimalikud pudrud vedurisse toimetada. Muidu jääb nälga. Peale kolme pakki neljaviljahelbeid ja 2 pakki kaerahelbeid leidis ta endale uue väljundi. Ta nägi lahtisi kaalukomme ja sekund hiljem olid tal käed komme täis, suu naerul ning nähes mind lähenemas, tuuseldas ta oma kommidega minema. Poe teise otsa. Sealt vaatas tagasi, nägi mind tulemas, naeris mulle näkku ja tuiskas riiulite vahele. Oli tükk tegemist, et see allameetrimees sealt üles leida. Paraku reetsid rõõmsad varastamiskilked üsna kiiresti ta asukoha. Tassisin ta kõht krampis kommiriiuli juurde tagasi ning tagastasime kommid. Liikusime vaevaliselt kommidest ohutusse kaugusesse ja lootsin, et ehk ta unustab kommide asukoha. Kui naiivne minust. Niipea, kui ta maha panin, pistis pätt uuesti jooksu, haaras hunniku komme ja pani jälle suvalises suunas ajama. Ahmisin ahastusest õhku ja püüdsin olukorra võimalikult kiirelt likvideerida. Mul oli niiiiii piinlik. Hansul oli niiiiiii lõbus. Unistasin vedurist, kus on trellid ees.

Toppisin naerust lõkerdava põrgulise uuesti vedurisse ja sõitsin võimalikult kiiresti kassasse, et ta vahepeal välja ei jõuaks ronida. Aga härral polnudki tahtmist välja ronida. Härral oli hoopis tahtmine endale ruumi teha ja pudrukarpe vedurist välja loopida. Tahtsin lihtsalt loobuda ja sellest maailmast haihtuda. Kassani jõudes tundsin leevendust oma meeleheitele, kuid jällegi tõdesin oma naiivsuses. Pärdik üritas nüüd kassajärjekorras seistes vedurist väljuda ja kiiruga taas kommivargile naasta. Proovisin teda blokeerida, mille tagajärjel ta lihtsalt poest välja jooksis. Panin asjad kiiruga lindile ja jooksin vaatama, kus ta kihutas. Nägin ühte sarvedega kuju turvaväravate vahel askeldamas ja endale poest mänguklotse virutamas... Ma ei osanud teha muud, kui tegeleda asjadega järjekorras. Läksin kassasse tagasi, maksin oma ostude eest, pakkisin nad kiiruga kotti ja haarasin teepealt käru. Põrguline oli kadunud. Soovides välistada kõige hullema, parklas uitamise, tormasin esimesena välisuste juurde. Klotsivaras seisiski lootusrikkalt välisuste ees, käed umbselt klotse täis ja ootas rahulikult, et uksed avaneksid! Sain ta kahe ukse vahelt kätte tassisin ta klotse tagastama. Pärdikul oli niii naljakas ja ta rõkkas naerust, sest talle pakkus lihtsalt nii suurt naudingut oma ahastavat emmet terroriseerida! Ta sai väga hästi aru, et nii ei tohi teha, sest klotsid tagastas ta suurima hea meelega ja ilmselt ta ei tahtnudki neid nii väga endale saada, kui et ta tahtis lihtsalt mu elu põrguks teha. Toppisin ta kärusse ja palusin tal poele lehvitada ja oma igavene väärikas "tadaa" sellele teha, sest poodi ta enam järgmise viie aasta jooksul kindlasti tagasi ei tule!

Kuidas lõbustada alla kahe-aastast mudilast

Siin on mõned ideed lastevanematele, mida oma lapsega ette võtta, kui automängud on mängitud, seinad täis joonistatud, köök pahupidi pööratud ja riiulid tühjaks tõmmatud.

Sangadega pesukorv umbes 20 min
Aseta oma alla kahe-aastase ette suurem sangadega pesukauss. Üsna pea avastab pärdik, et seda saab pähe toppida ja siis irnudes vastu seina tatsata. Järgmiseks proovib ta sinna sisse ronida. Jälgi nüüd, kuidas mudilane ennast sinna sisse upitab ning üritab siis sangadest kaussi tõsta ise seal samal ajal sees istudes. Ta ei mõista, miks kauss ei liigu, muudab kausis oma asendeid, kukub sellega korduvalt külili ja proovib järjekindlalt edasi, kuni viimaks suurest frustratsioonist undama kukub. Mõne hetke pärast avastab ta, et seal sees saab ka mängida ja ronib kausist välja, et endale sinna head paremat tuua. Minu pärdik näiteks ladus terve hunniku riideid kausi põhja, ronis ise sinna peale istus seal.Istus ja mõtles. Ilmselt kaotas ta seal niimoodi mõtiskledes reaalsustaju ja mõtles, et ta istub tegelikult poti peal ja pissis kõik kausis olevad riided täis. Vähemalt ei kakanud.
Nüüd võta kauss, viska riided pessu, pese oma titt, kauss, tunnista endale, et see polnud siiski kõige parem viis oma lapse meelt lahutada ja otsi lapsele uus tegevus.
Kui su pärdik siiski kaussi ei suuda jätta, siis ole kindel, et ta istub sinna sisse ja nõuab, et teda selles mööda maja ringi tassitakse. Selleks leia mõni abivalmis sugulane, kes pole mudilast ammu näinud ja lase nendel seda teha, tunde :D

Käekott
Ulata pisikesele oma käekott ja lase tal seda rahulikult revideerida. Vaata, kuidas ta välkkiirelt leiab su autovõtmed/puldi ning pistab ukse poole jooksu ise samal ajal meeleheitlikult puldi nuppe vajutades. Kuula, kuidas ta 3 min uksega laamendab ja vaata kuidas su auto õues nagu elektrishokis jõulupuu tulesid vilgutab. Tervita vihaselt naasvat titte, kes ärritunult sõna auto väärkasutab. Püüa talle seletada, et auto tudib, on katki või et auto on kummitus ja haihtus juba ära. Vaata kuidas tüüp frustreerub, jonnib, vingub, väänleb, viskab pikali ja püüab sind alatute võtetega auto poole vedada. Võta võtmed ära ja pista talle uuesti käekott ette. Jälgi, kuidas järgmiseks läheb kaubaks sinu rahakott. Kõigepealt leiab ta sinu paberraha, nätsutab selle imekiiresti kokku, soovi korral ka rebib seda ning topib järelejäänud pabermassi rusikaga takka pekstes su münditaskusse. Väljakukkunud mündid pistab ta diivani vahele. Seejärel urgitseb ta mündid diivani vahelt välja ja pistab siis sinna tagasi. Ta jätkab niikaua, kuni mündid jäädavalt kadunud on. Seejärel leiab su pärdik üles punase huulepulga. Ta proovib sellega värvida oma huuli, ilmselgelt värvib ta mööda.  Ta mäkerdab kokku terve oma näo, käed, jalad riided ja suundub diivanile käejäljemustrit katsetama. Kui see kiire ja efektiivne protsess on lõpetatud, jõuab mudilane sinuni, kes sa pool meetrit eemal olles oma telefoni näpid või telekat vaatad, ja üritab sulle sülle ronida. Selle kahe õndsa minuti jooksul, kui sa mõtlesid, et saad natuke omi asju vaadata, on sinu titt jõudnud ennast meikida punase näoga paavianiks, sinu diivanile (veel hullem, sinu ämma diivanile) tekitada rohkelt "veriseid" käpajälgi, kolkida su huulepulga viimsed jäänused põrandale laiaks hävitades selle täielikult, ning tagatipuks ka sinu riided, näo, käed, telefoni, puldi ja kõik muu, mis sinu vahetus läheduses on, oma väikeste armsate puna-rasvaste kätega kokku mäkerdada. Vaata enda ümber, proovi hoomata kahjustuste ulatust ahastu. Sul on selleks põhjust! Nuta kui vaja. Su õnnelik titt ei mõista sind, lepi sellega. Hävita kõik oma huulepulgad ja roni koos titega vanni.

Pesumasin
Õpeta oma last pesumasinasse musta pesu laadima ja puhast sealt eemaldama, nii saad tema kaasabil majapidamistöid teha. Niipea, kui su pisike ennast ära mäkerdab, käsi tal äramäkerdatud riideese ära võtta ja pesumasinasse panna. Enne palu tal see puhtast pesust tühjendada. Vii puhas pesu kuivama ja lase lapsel oma määrdunud riideese masinasse panna. Seejärel lase tal kodurahu huvides ka kuivama pandud esemeid vaikselt kuivati pealt ära tõmmata ja neid uuesti masinasse toppida. Jälgi, kuidas laps asju masinasse paneb ja seejärel need välja tõstab, uuesti sisse paneb ja siis välja võtab. Veendu, et see on ohutu tegevus ja jäta ta rahulikult tegutsema. Mine räägi abikaasaga juttu. 3 min möödudes, kui tekib vaikus, kahtlusta, et ta on pesumasinasse roninud. Minge koos abikaasaga vaatama, kas laps on ehk kodumasinasse kinni jäänud. Võta kindlasti kaasa fotoaparaat. Naera ennast pooleks, kui vaatepilt, mis sulle avaneb, ei olegi kinnijäänud pärdik pesumasinas, vaid puhast pesu täistopitud vetsupott, mille ümber väike tegelane imekiirelt tegutseb. Täna jumalat, et ta polnud jõudnud vett tõmmata ning tõmba kogu pesu vetsupotist välja ja pane tagasi masinasse. Pese oma pesu uuesti läbi. Palu abikaasal paigaldada pesumasin ruumi, kus vetsupotti läheduses pole.

Vann
Tuleta poolkogemata lapsele meelde, et teil on kodus vann. Jälgi, kuidas su laps nänni-nännitades seitsmeahvikiirusel ülesse vannituppa kaob, ennast alasti koorib ja iseseisvalt vanni ronida üritab. Pane vannivesi jooksma ja meelita laps vanni täitumise ajaks vannitoast eemale. Pärast 5 minutit meelitamist tunnista oma lüüasaamist, koori ka ennast paljaks ning roni lapsega vanni. Jälgi, kuidas laps kraani kinni keerab ja pooltühjas vannis mängima asub. Keera kraan lahti tagasi, sest sul on külm tühjas vannis alasti niisama passida. Jälgi, kuidas su laps taas kraani kinni keerab. Anna talle plasttops ja keera kraan lahti tagasi. Näita, et kraanist saab topsi vett lasta ja siis vett vanni kallata. Vaata, kuidas laps vee topsi laseb ja siis selle vannitoa põrandale kallab. Võta tops ära ja lõbusta teda seebiga kuni vann täis on ja keera kraan kinni. Jälgi, kuidas su mudilane kraani uuesti lahti keerab, topsiku järele haarab, selle vett täis laseb ja taas põrandale kallab. Keera kraan uuesti kinni ja selgita lapsele, et vann on täis ja vesi on kuum. Jälgi, kuidas laps sulle topsiga vastu pead virutab ja kraani uuesti lahti keerab. Loobu üritamast. Tõmba vannis vahetevahel kork ära, et vann üle ajama ei hakkaks. Jälgi, kuidas su laps üritab nüüd vannist seebisogast vett juua. Jälgi, kuidas ta ei allu mitte ühelegi keelule. Lõbusta teda intensiivselt järgmised 5 min, et ta tegevuse unustaks ja vannileludega mängiks. Nüüd märka, et vannivesi on jääkülm, sest boiler on ammu tühjaks saanud, kuum vesi ammu otsas ning keera kraan kinni. Roni vannist välja ja proovi ka laps vannist välja tõsta. See ei õnnestu. Tõmba kork ära ja jälgi, kuidas lapsel pole sellest sooja ega külma. Meelita last kummikaruga ja tõsta ta kisa saates välja. Kuivata laps, pane ta riidesse ja saada ohutusse kohta.  Kuivata põrandal olev veeuputas, kuivata iseennast ja leia oma riided pesumasinast. Järgmine kord saada laps vanaemaga vanni.

WC
Lase laps 2ks minutiks silmist. Mine otsi ta üles. Leia ta veest ja vetsupaberijuppidest üle ujutatud wc-st vetsupoti harjaga p ennastunustavalt eldikupotti küürimas. Korista segadus ja muretse vannitoale ka väljaspoole lukk.

Lehm
Näita lapsele raamatust lehma. Ütle, et lehm teeb "muu". Näita lapsele ka teisi loomi ja räägi, kuidas nad häälitsevad. Jälgi, kuidas laps keeldub tunnistamast kõiki loomi peale lehma ning pakub ka eeslile, kitsele, hobusele, põdrale ja kõikidele mökkidele häälitsuseks välja "muu". Boonusena näita lapsele telekast ka lehmamultikat (youtube-i vahendusel). Järgmised nädalad kahetse oma tegu, sest igakord kui televiisori sisse lülitad, tuleb su pisike tegelane oma suure pleediga, sätib ennast teleka ette istuma, paneb pleedi peale ja nõuab 1000 korda minutis muumuu muumuutades lehmamultikat. Youtube-s on neid 3, igaüks alla 3 min pikad. Koos lauludega. Ülijagurate laugudega. Su mudilane naudib neist kõiki kolme. Istud hullumiseni teleka ees ja vahetad iga kolme minuti tagant talle multikaid. Investeeri müra summutavatesse kõrvaklappidesse ja konstateeri fakti, et hommikul ärgates ümised esimese asjana ... "Dear mrs cow, dear mrs cow... you give us milk, and milk caramel, and butter that i always eat with bread.. dear mrs cow, you do know how to work". Proovi leida mõni jaburam lugu, mis sind kummitaks. Näiteks Lolololo lollipop. Tunnista, et sa oled peast rase. Ähvarda järgmine kord, kui su abikaasa lehmamultika käima paneb, ta kallihinnaline mölakast aknast alla visata, bensiiniga üle valada ja põlema panna. Perekonna rahu huvides ära seda siiski tee. Hinga 10 korda sisse-välja ja mine mediteeri magamistoas.

Raevutsev rase

Ma olen lihtsalt nii vaimustuses, et tervest Kuressaarest on juba viimased kuu aega üle käinud nagu musttuhat marutaudis metssiga, kes maa alt kartuleid otsivad. Terve linn on lihtsalt litosfääri alumise osani üles songitud. Äärmiselt kaif on igal hommikul lasteaeda sõites leida kolmest kohast tee pealt uusi telliskivi märke, mille tulemusena pead oma unist pead vaevama ja mitmeid kordi uut marsruuti välja nuputama. Kuuldavasti tegeletakse suurejoonelise sonkimisega sellepärast, et kanalisatsioon on valesti ehitatud?! Sellisel juhul pean ma austust avaldama ka inimestele, kes oma tööd teha ei oska ja kelle pärast suur hulk raha nüüd parandustööde alla magama pannakse. Aga ilmselt on sellist mittekvalifitseerunud tööjõudu igal pool, alustagem riigikogust. Suur osa neist on pehmelt öeldes üks suur hunnik paha haisu, mis Toompea kohal hõljub. Juhtusin kogemata kuulama ja vaatama telekast seltsimees Pallingu pagulaste teemalist kõnet riigikogus. Esiteks on seda kõneks nimetada sulaselge patt, sest see hunnik sõnu ei sisaldanud mitte mingit adekvaatset infot ja meenutas kehvalt päheõpitud luuletuse esitamist. Ma ei oska nüüd seisukohta võtta, kas see, mis luuletusele järgnes oli intelligentsem või mitte, aga ilmselt pole sellel tähtsustki. Ühesõnaga sellele järgnes mõnitamisfoorum erinevate opositsioonierakondade poolt. Mõnitamiseks on aega 1 minut per kärss.  Tegelikkuses oleks tulnud selle aja sees formuleerida ka oma küsimus, kuid seltsimehed opositsioonist pidasid olulisemaks mõnitada kõigepealt kõnepidajat, siis tema kõnet, siis kõnepidaja erakonda ja lõpuks esitada ka kaks esimest sõna oma küsimusest enne kui kell tilises. Herr Kalle vastused küsimustele olid siis nagu mitte pähe õpitud 100% küsimusega seost mitteomavad luuletused. Siit minu küsimus riigikogule: Mis on nende sisutühjade kõnede eesmärk? Ajada ülikond selga, geelitada juuksed ära ja praktiseerida targa näoga jutlustamist? Ja milline koostöö saab sündida üksteise mõnitamisest? Minu pilgu läbi on riigikogu esiteks korrupeerunud ja teiseks kamp jahimehi, kes sõnasõjas üksteist tapavad ja siis söögiks tarvitavad. Õudne pask. Minge laiali!



Kuivõrd mu rase aju polnud suutnud oma abikaasale 30ndaks sünnipäevaks korralikku kingitust välja mõelda, siis lisasin talle kaardile veel hunniku lubadusi, mida hiljem järelkingina realiseerida plaanisin. Muuhulgas lubasin ma tal meie külmkirstu paigutada 10 kg liha, kui see sinna veel peaks mahtuma;  minna ise iga aasta aina ilusamaks ja kuulata ta kaaluhala vähemalt 5 min järjest, 1 kord kuus koos pausidega.  Kõige priskem järelkink oli aga kamin, mis ma lubasin talle osta, et see siis meie magamistuppa paigutada. Nimelt Martini sünnipäeval avanes meil võimalus magada toas, kus oli voodi vastas kamin. Armusime mõlemad võimalusse enne magamaminekut ennastunustavalt tuld passida. Niisiis olime väga aktsioonis ja käisime Tallinnas vist kõik kaminapoed läbi, kuni leidsime selle õige. Martin muud ei teinudki, kui tegeles klaasi otsimise, kamina transpordiga, romantikaõhtuks juustude valimise ja muu säärasega. Kamin oli varsti kohal, paigas ja klaas all. Ootasime väga seda õhtut, kui saame õhtul kahekesi kaminatuld vahtida ja voodis juustukuningate juustusid süüa. Siiani ei ole seda õhtut tulnud!

Esimene kord, kui seda kütsime ajas see hullult mingit jama sisse, vaatamata sellele, et tegime väga väikse tule alla, nagu kaasaantud instruktsioonid nõudsid. See tuli oli seal all vaevalt pool tundi ja nägi nii hädine välja, et me ei söandanud oma juustusid isegi külmikust välja võtta. Läksime pettunult magama.

Teinekord otsustasime siis ikka vingema tule teha, aga näed Hans vist tahtis ka meiega koos juustu süüa, sest ta keeldus magama jäämast ja vahtis ka agaralt tuld ise samal ajal sadu kordi oma uusi sõnu  "tuli" ja "kuum" korrates. Kui tuli oli kustunud, otsustas ta, et nüüd ei saa ta enam millestki ilma jääda, ilmselt juustusid täna õhtul ei tule ning targem on tudile jääda. Kuivõrd meie kamin on päris võimas, siis oli toas juba selleks ajaks 26 kraadi ja kui oleksime selle nüüd uuesti süüdanud, siis oleksime pidanud kitsejuustu asemel tekilt sulajuustu lakkuma. Põletasime nukralt küünalt ja jäime magama.

Kolmas kord olime targemad, panime Hansu ennem tudile ja alles siis tegime tule alla, milline suurepärane idee, eks. Aga kamin nii ei arvanud ja kukkus segast panema. Tuli lihtsalt ei läinud põlema, selline tunne nagu idioot prooviks jääauku tuld teha. Lõpuks saime mingi kasetohu seal sees põlema, panime kiiresti kaminaukse kinni, ronisime voodisse ja vahtisime kaminas olevat tossu, mille tagant paistis pisike hääbuv tulejoon. Kogu show kestis mingi 2 min ja 15 sekundit. Lihtsalt vaimustav! Mida kaminat. Ma polnud esimesed kolm kuud rasedana ka nii tujukas, kui see hunnik kasutut metalli seal magamistoa nurgas. Kui ta järgmine kord ka koostööd ei tee, siis ma tirin ta oma saare naise kätega sealt seina küljest lahti ja viskan ankast alla. Juustud on vist külmaris ammu hallitama läinud. Tagantjärele mõeldes oleks võinud vist ikka 30 kraadises saun-magamistoas tekilt sulajuustu lakkuda, kui et tossu saatel elust kubisevat juustu sisse ajada ja pärast 3 päeva oksendada.

Neljas katsetus oli siis eile õhtul. Taaskord oli toas külm, me polnud spetsiaalselt isegi keskküttekatelt kütnud, et saaks üleval tuld teha. Mõtlesime siiski enne Hansu magamapanekut tule süüdata, et ei peaks pärast mässama. Aga kamin oli taaskord meie peale vihane, hakkas tossama ja ajas hullult sisse. Hans vahtis terve aja vaikides pealt, kuidas me üksteise tuletegemisoskusi kritiseerisime, peaagu tülli läksime ning kordamööda süütamiskatseid sooritasime. Lõpuks saime tule põlema ja seekord põles tuli korralikult. Hans oli kah kohe väga aktsioonis ja arvas vist, et nüüd ehk saab siis juustu kah ja võttis juba luti suust. Tema lootuskiired kustusid sama kiiresti kui eelmine kord tuli meie kaminas, kui Martin ta teise tuppa tudile viis. Läksin samal ajal juustusid lahti lõikama! Kui laps tudile jäi, jalutasime ootusärevuses magamistuppa, mis oli, üllatus-üllatus, täiesti vingu ja tossu täis. Vihastasin, ropendasin ja ähvardasin kaminat taaskord aknast alla loopida. Otsisin suure vihaga internetist kamina eesti keelse õpetuse, kus oli kirjas, et esimesed korrad tuleb korralikult kütta, et mingi kuradi keskkonnasõbralik lakk, mida kamina peale on pandud, kõvastub alles esimesel korralikul kütmisel ja seega eraldab ka mürgist lõhna, mistõttu tuleb peale kütmist tube õhutada. WTF? Esiteks keskkonnasõbralik ja mürgine? Teiseks täiesti ristivastupidine sellele, mis meie juhised ütlesid. Väga kiiresti sai selgeks, et seal toas me öösel magada ei saa, veel vähem seal mingit juusturomantikat teha. Tegime kiiresti kõikvõimalikud aknad lahti ja marssisime vihaselt toast välja. Võtsime oma juustud, mis ilmselt enam poleks päevagi säilinud ja läksime alla Naabriplikat vaatama. Martin magas öö diivanil ja mina Hansuga kõrvaltoas... Säh sulle romantikat. Ilmselt ei tule seda tuleõhtut juustudega niipea. Esiteks on nüüd juustud otsas ja teiseks puudub mul igasugune soov igal õhtul pettuda ja mõelda, mitu austrit ma oleks saanud näiteks selle raha eest näost sisse ajada.