Väikelapse peal toimivad ja mitte nii hästi toimivad ravivõtted tatisõjas

Teatavasti on lasteaed üks suur pisikupesa, sest paljud vanemad toovad sinna oma haigeid või siis poolhaigeid lapsi. Eriti suureks probleemiks on vist selleks "haiguseks" nohu! Ilmselt ei pruugi tatikosega põnn palavikus olla ning tundub muidu igati terve, mistõttu emme-issi vist arvavad, et tatt on tervise loomulik osa ja toovad lapse rõõmsalt sõime. Ma ei oska nüüd öelda, kui nakkav see nohune titaprääks on, aga ilmselt päris ilma pisikuvaba see rohekas-kollane ollus kah pole. Ühesõnaga, ka minu poja rühmas tatsavad ringi nii mõnedki tatised pisipärdikud ja nii ei jäänud temagi sellest toredast võimalusest ilma. Nüüd tatsab ka tema löriseva surround soundi saatel ringi, küll aga kodus, mitte lasteaias. Kui Hans ise leiab, et selline tatitämber talle päris hästi sobib, siis mina nii ei arva. Mind ei eruta mõte põskkoopapõletikust või mõnest hullemast jamast, mis välja ravimata nohu tagajärjel tekkida võib. Seega hakkasin kohe kõiki endale teadaolevaid ravivõimalusi poja peal agaralt katsetama. Ütleme nii, et väikelapsega võib pooled neist rahumeeli ära unustada, sest need väikesed olevused lihtsalt keelduvad sinu meetodeid proovimast. 

Näiteks lugesin, et sinepijalavann pidi hea olema. Ma juba kujutan oma vaimusilmas ette, milliseks see üritus kujuneb. Paned ilusasti kausi kuuma vee ja sinepiga valmis, paned pärdiku toolile istuma ja pärdiku jalad vanni. Pärdik on hopsti toolilt püsti, plärtsatab ruumipuudusele vaatamata üleni kaussi, trallab ja plädistab seal nii umbes 30 sekundit, kuni mõistab, et näiteks õhukese nahaga pissimisvahend tulitab. Siis pistab kisama, üritab kolmeahvikiirusel kausist põgeneda, käib koos kausiga kummuli, libiseb siis veel mööda plaatpõrandat kuskile peaga vanni otsa ning siis on tõesti nohu vist viimane asi, mille pärast muretseda. Parem ei proovi. 

Samuti ei saa arvestada ka igasuguste aurude tegemisega. Kuidas ma panen oma sipleva olevuse kuskile pliidil oleva kuuma poti kohale, viskan talle rätiku üle pea ja palun tal siis ilusasti sügavalt sisse-välja hingata. Ma isegi ei julge mõtlema hakata, mis siis kõik toimuma hakkaks. Kindlasti ei leia sealt sündmusteahelast tervistavat auru hingamist, vaid rohkelt põletushaavu, kisa ja kiirabi. Tean, et on olemas ka igasugused ihalaatorid, aga ilmselt on ka nendest kasu vaid siis, kui neid sihipäraselt kasutada ja sihipäraselt see aasta ja 9 kuune seda nüüd kindlasti vabatahtlikult ei kasuta. Nii et ka igasugused aurud on välistatud. 

Mida siis teha? Kõige esimene asi on õpetada laps nuuskama! Või kas ikka on? Hans oskas ennem suurepäraselt nii öelda nuusata. Olime selle talle selgeks õpetanud. Nüüd aga, kui seda reaalselt vaja läks, ei olnud nuuskamisest haisugi. Ta lihtsalt keeldub, ütleb et ei taha (pudikeeles) ja jookseb minema. Proovisime teda meelitada-keelitada, lõpuks ähvardasime Humeri ninnalaskmisega. Ma ei tea, kas ta mängis lolli või ta tegelikult ka ei saanud aru, et me teda mittenuuskamise korral väikese humeriportsuga ninna kostitame. Kuivõrd öö jooksul oli kogu see tatt, mida ta polnud nõus välja nuuskama kurku ja tont-teab-veel-kuhu kogunenud, siis oli ta hakanud veel köhima, ilmselt selleks, et tatti suu kaudu väljutada. See hirmutas meie issi nii ära, et tatt tuli sealt välja saada, kasvõi vägisi, kasvõi Humeriga. Viimase infolehel oli kirjas, et seda tuleb külili olevale lapsele vastas ninasõõrmesse tilgutada ja lasta siis teisest ninasõõrmest välja voolata. Kõlab nagu see oleks maailma kõige lihtsam asi. No eks proovige järele! Esiteks Hansu külili hoidmisest ei tulnud nüüd küll midagi välja ja võtsime uueks eesmärgiks lihtsalt need tilgad talle ninna saada. Martin hoidis käsi kinni, mina proovisin siis seda väänleva pea küljes olevat nina, õigemini ninaauke tabada. Humer oma teed ninna ei leidnud, aga selle asemel see silma, suhu ja väga võimalik, et ka kõrva. Kisav ja püha viha täis tatine ja nüüd ka humerine pärdik rabeles ennast lahti ja kadus oma väledatel jalgadel silmapiirilt.  Õnneks poja raev lahtus kiiresti ja loodan, et ta sai aru, et toimisime nii vaid tema hüvanguks. Niisiis jällegi üks täiesti kasutu ravivõte. 

Siiski vaevas mind mõte sellest, et kuhu kõik see tatt tal seespool voolab ja mis see seal edasi teeb.  Soov seda plöga ikkagi salfrätikusse, vetsupaberisse või lõppkokkuvõttes ükskõik kuhu väljaspoole tema nina saada oli nii suur, et ühel öösel, kui ta lörisedes jälle ärkas, proovisin teda kõrvarõnga küljes oleva sulekesega nina alt kõditades aevastama ajada. Ei õnnestunud. Martin asus muidugi kohe teisi meetodeid aevastama ajamiseks guugeldama, kuid targemaks me ei saanud ja tatt jälle võitis! 

Niisiis, otsustasin proovida võtteid, mis nii väga tema koostöövalmidust ei eeldanud. Näiteks panin voodi kõrvale värsket hakitud küüslauku marli sisse rippuma. Magame Hansuga veel ühes toas, mis tähendab, et ka meie oleme sunnitud küüslauguläpatise sees magama. Selline tunne on, nagu ma oleks kartul, kes istub otsapidi panni peal võis praetud küüslaugu sees ja ootaks, millal ülejäänud köögiviljad mulle peale valatakse. Aga vahet pole. Parem ikka, kui südamevalus lörisevat last kuulata, sest nina teeb see tal tõesti lahti ja hingamise kergemaks. Peale selle, et vahetan küüslaugu igal õhtul uue vastu, olen viimasel kahel ööl tilgutanud Hansu  padjale ja pidzaamale teepuuõli, mis ilmselt ka natuke tatti minema peletab.

Õnneks ei vaja ka hanerasva talla alla määrimine väga palju Hansu enda kaasabi, kuid selle eest tahab ta selle potsikult ise korki eemaldada, oma pisikest näppu sinna sisse ajada, salvi võtta, seda suvalisse kohta määrida ja siis uuesti korki peale panna. Ja siis oma tegevust korrata, loendamatu arv kordi. 

Ka villaste sokkide jalas hoidmine ei ole ilmvõimatu ja oleme siiani sellega hakkama saanud.

Lisaks joob Hans igal hommikul Actimeli, mille sisse tilgutan D-vitamiini. Kuivõrd olen ise ka c-vitamiini usku, siis purustasin talle ka natuke enda c-vitamiini tablette actimeli sisse. Hans ise vist ei ole väga c-vitamiini usku, sest peale esimest lonksu kallas ta selle lihtsalt endale riiete peale. Ma ei lasknud ennast heidutada ja panin talle seda ka pudru sisse. Puder oli aga tahke ja seda polnud võimalik endale riiete peale kallata. Selle eest oli seda võimalik lihtsalt mitte süüa. Nii ka tehti. Ühesõnaga ostsin talle siis mingid hirmkallid "hea maitsega" värvilised vitamiinikarud, mis peale vitamiinidele sisaldavad ilmselt ka tervet mendelejevi tabelit, aga mis sa hädaga teed. Vähemalt neid ta on nõus sööma, ainult et proovi sa ühega piirduda. Kisa on kohe lahti kui see üks on otsas ja uut ei anta. Annan siis natuke kuivatatud Goij ja mooruspuu marju, mis pidid samuti tervistavalt mõjuma.

Lisaks kogu sellele vitamiinirallile olen ma ka küüslaugu ja sibula usku. Niisiis leidsin külmikust peeneks hakitud toore sibula ja mee segu ning mõtlesin, et proovin, äkki läheb kaubaks. Läks! Kahe suu poolega sõi seda. Mõtlesin, et tõmbab kõhu lahti. Ei tõmmanud. Midagi ei juhtunud. Läksin kohe kööki uut segu tükeldama! Sattusin hasarti ja peenestasin terve sibula, lisasin veel 3 küüslaugu küünt ja valasin meega üle. Järgmine päev enne serveerimist lisasin sellele veel isetehtud astelpajusiirupit. Päeva jooksul sõigi ta isuga kogu selle kupatuse ära. Ootasin hirmuga, et äkki ikka läheb kõht lahti või hakkab valutama või lööb allergia välja, aga ei juhtunud midagi, va 1 meetri raadiuses laiuv haisuaura. 

Kuivõrd mind ja mu venda on väiksest peale ravimtaimeteedega ravitud, siis mõtlesin, et paha ei teeks ka üks köhatee. Võtsin sügavkülmast sinna varutud mustsõstralehti, suvel korjatud nurmenukuõisi, saialilli ja raudrohtu ja valasin kuuma vee peale. Loomulikult pidin lisama ka natuke mett, et pärdik oleks nõus seda jooma. Seda jõi ta terve päev ja päris hea meelega. 

Käisime täna hommikul ka arsti juures, sest kartsin, et see koleda häälega köhimine küll head ei tähenda. Arst aga arvas, et kopsus küll midagi pole ja et nohu pole tal ka nii väga õudne ja läheb kiiresti üle. Eriti siis, kui last mitte õue viia ja teda soojas hoida. See oli väga kasulik teadmine, sest mina arvasin, et värske õhk teeb ehk lõõrid puhtaks. Seega püsime nüüd toas, ravime edasi ja ootame, kuni tatitõbi üle läheb. Praegu on poja vaatamata kinnisele ninale sama rõõmus nagu alati, va siis, kui  emmel isu midagu uut katsetada.

#Lasteaiarõõmud #tatinepärdik